Minu nädalat saab kokku võtta kahe sõnaga: trennirindel muutusteta. Millegi uuega ma ei üllata ja raporteerin, et olen tublisti oma lemmiktrennis BodyPumpis käinud, ehkki pean möönma, et ajapuudusel olen tundi jõudnud harvem kui tahtnud oleksin.

Olen juba mitmel korral silmitsi seisnud väljakutsega nimega varahommikused rühmatreeningud… ja tõtt-öelda iga kord juba enne väljakutse algust alla andnud. Alati on kordunud sama lugu: olen ülioptimistlikult meelestatuna end kella seitsmesesse BodyPumpi registreerinud, kuid enne kuut äratuskella helinat kuuldes pole tundnud vähimatki tahtmist teki alt välja hüpata ning olen kavatsenud veel vähemalt tunnikese magusasti magada. Mõnusa uinaku asemel aga olen selle tunni süümepiinades voodis vähernud ja kahetsenud oma kergekäelist loobumist – tõsijutt. Ühel heal päeval proovin kindlasti varahommikuse trenni ka ära, luban seda!

Kelly:

Nüüd on see käes – laiskus on teinud oma töö! Ma pole peaaegu kaks nädalat trenni jõudnud. Osalt võib selle süüdistada jõhkralt kiiret aega, teisalt seda, et mu trennisõber jäi haigeks, kolmandaks aga mind ennast, kes otsustas veeta kõik vabad hetked diivanil lesides ja raamatut lugedes, mitte Martin Kõrva BodyBalance'is venitades ja kätekõverdusi littides.

Õnneks on see kohe muutumas! Nimelt pühapäeval on kindel plaan minna BodyArti. Kardan ainult seda, et kõik mu võimsad saavutused on nende kahe nädalaga haihtunud. Aga ei! Norutamine siin ei aita. Aktiivne elustiil tuleb taastada. Tegelikult oli ju õudselt mõnus tulla trennist koju ja tunda seda head väsimust, rääkimata magusast lihasvalust. Jah, pühapäeval saab trennikarussell hoo sisse. Päriselt kah! 

Jaga
Kommentaarid