Ma ei teagi, mis teema mul selle jalgrattasõiduga on, aga see on suusatamise kõrval mu lemmiksport. Võib-olla, kui pingsalt järele mõtlen, on see isegi päris esimesel kohal, sest kui suusapaari on mul kodus üks, siis jalgrattaid lausa kolm ja need kõik minu omad! Jah, lugesid õigesti – ma päriselt kah sõidan kolme jalgrattaga soojal ajal aktiivselt. Igaühel neist on oma õige koht, kus sellega sõita. Mulle lihtsalt väga meeldib jalgrattaga sõita! See on omamoodi vabadus, vabadus minna kiirelt sinna, kuhu minna tahad, seda nii linnaruumis, maastikul kui maanteel. Jala või autoga ei näe maailma samamoodi nagu rattasadulas. See tundub ilge klišee, aga päriselt mõistab seda see, kes rattaga palju sõidab.

Linnarattaga sõidan tööle-koju, kui on soojad ilmad, maastiku- ja maanteeratastega sõidan niisama oma lõbuks ja võistlustel. Seda enam see mulle meeldib, et rattasõit ei nõua mingeid erioskusi. Küll aga on olemas teatud nippe, kuidas võistlustel saaks kiiremini sõita. Kunagi, kui olin oma lõbuks juba mitu aastat rattavõistlustel osalenud, tekkis võimalus osaleda ühe Eesti endise profiratturi ja praeguse rattasõidutreeneri trennis, kus muuhulgas õpetati õiget sõidutehnikat mäkke üles sõitmisel. Tuli välja, et ma olen seda alati mitte väga efektiivselt teinud, kui eesmärgiks on võimalikult hea aeg. Sain sealt nippe juurde ning juba järgmisel võistlusel ma püüdsin neid rakendada.

Nüüd, kui mitu kuud pole rattaga sõitnud, oli see hiljutine spinningutrenn kui tagasijõudmine koju. Siiski jälgisin ma pidevalt pulssi, et treening oleks kerge, mitte suur rassimine. Olen ma juba praegu kergete trennide lainel ning seda ma ka jälgin hoolega. Mõtlen, et kui ma nüüd talvel treenin targalt, kasvatan oma aeroobset vastupidavust, treenin lihaseid, siis seda kiirem olen ma järgmisel aastal võistlustel. Ega ma pole päris sportlane neil võistlustel, kus ma käin. Olen lihtne harrastaja, mitte esiotsa sõitja. Küll aga saab see harrastaja kah iseendaga võistelda ning olla üha parem. Näiteks 2012. aastal sõitsin esimest korda Tartu Rattamaratonil (see on maastikul) 40 km distantsil. Selle läbimiseks kulus mul aega 3 tundi ja 23 minutit. Siis tegin palju trenni, vahetasin ka vana raske rattakolu uue ja kergema vastu ning ajavõit järgmisel aastal oli lausa tund ja 10 minutit.

Pärast seda olen lihvinud oma sõiduoskusi ja püüdnud olla alati endast parem. Eks mida aasta edasi ja parem aeg, seda väiksem võib olla järgmisel korral see ajavõit, ning iga kord tuleb senisest enam pingutada. Tänaseks olen aja lihvinud 2 tunni ja 7 minuti peale. Mul on eesmärk, et kui Tartu Rattamaratoni raja 40 km saab alistatud vähem kui 2 tunniga, siis kolin pikale distantsile. Siis on see aeg minu jaoks piisav ning võin endale esitada uusi ja ambitsioonikaimaid ülesandeid.

Kuigi mina ei võistle neil üritustel teistega, vaid iseendaga (et suudaks ikka lõpuni teha ja olla kiirem kui eelmisel korral), annab omamoodi ülevaate progressist või taandarengust ka võrdlus teistega. Aastal 2012 ehk oma esimesel spordiürituste aastal lõpetasin ma erinevad Tartu maratoni üritused koondkohaga 1800–2000 ehk seal kusagil viimaste seas. Aasta aastalt ma alistasin kohti ning tänavu jõudsin esmakordselt esituhandesse, finišeerides Tartu Rattarallil 917. kohal. See oli minu viies Rattaralli. Aga 2012. aastal oma esimese Rattaralli lõpetasin 1982. kohal. Viie aastaga ronisin üle tuhande koha ette poole! See annab jõudu ja jaksu jätkata. Vurame ega edasi! Eks näis, mida ma järgmisel hooajal suudan iseenda jaoks ära teha. Seniks aga tuleb talvel targalt treenida, et kevadel taas õues ratta selga istuda.