“Emaks saades võttis mu elu nii suure pöörde, et tekkis soov nautida ka argisust. Äkki mustad nõud kraanikausis ei olegi piin ja karistus, ehk ongi ägedad?”

Merle ja elukaaslane Hannes Praks olid juba mõnd aega unistanud keskkonnavahetusest ning otsustasid siirduda Shanghaisse, kui oma tulekust andis aimu teine laps. Merle ei kujutanud ette, et peaks lapse saama kesk sudu ja kõrghoonete räga. Nõnda kolisid nad Hannese isalt päritud popsitalusse Viljandimaal.

Glamuurse naisteajakirja peatoimetaja lambanahkses vammuses leelõuka ees?! No way! ei suutnud ära imestada nood, kes teadsid linlikku peatoimetajat, iluürituste stammkaunitari. Aga Merlel polnud vahet, kus heita pilku maailmale teisiti. “Mõtlesin, et äge oleks pärast mahlakat töö- ja seltsielu maal kössitada. Ning see poolteist aastat andis uue hingamise. Kõlab klišeena, aga tunnen, et näen asju palju enam läbi oma silmade,” tunnistab ta.

Omal ajal hirmutas Merlet mõte lapsesaamisest. Emaks kasvas ta läbi olme rühkides, peljates juba ette jalus vedelevaid plastmänguasju ja püreeniresid. Esteetika oli talle tähtis, mistõttu esikpoeg sai selga hoolikalt valitud rõivad. “Kolmanda lapsega olen palju vabameelsem,” naerab Merle. “Kõu on ilma jäänud säravvalgetest mütsikestest, aga tema elu pole seetõttu vaesem.”

Piirid on Merlel pidevas nihkumises. Kõik on võimalik. Puudub valehäbi. “Hannes viskab herilasevastsed pannile; lemmikuna peetud, kuid kurjaks läinud kukepoisil kaksatakse pea maha ja supp maitseb hea. Merle imestab ja muigab,” räägib Hele-Mai. 

Jaga
Kommentaarid