Olen tagasi trennikarussellil ja tunnen selle üle suurt heameelt. Sel nädalal olen käinud kahes trennis, homme on plaanis BodyBalance'i maraton (!) ehk tavapärasest pikem sessioon ning pühapäeval tahaks end BodyAr'is proovile panna. 

Kui eile peeglisse vaatasin, nägin biitsepsi kohapeal väikest mügarikku: jah, daamid ja härrad, see on muskel! Või noh, beebimuskel. Kuid siiski! Ilusad käed on mu siht ja iga pisemgi samm selle suunas mõjub utsitavalt. 

Jõudsin eelmisel nädalal ka järeldusele, et nii nagu suhtes, eelistan ka trennis monogaamsust. Ootan BodyBalance'i tundi õhinaga, see tähendab, et ma ei vaja rohkem katsetamist ja proovimist – olen leidnud oma õige. Nendele, kes arvavad, et see on mõnus aegluubis kulgemine ja teki all pikutamine, tahaks öelda, et see on korralik treening, kui annad endast 100%: lähed iga kummardusega sügavamale, venitad nii, et seda tõeliselt tunned, ja teed 7 minutit järjest viilimata kõhulihaste harjutusi. Kindlasti on neid, kes mu jutu peale naeravad, aga ma tõesti olen enda üle uhke, kui suudan teha nii biitsepsi kui ka triitsepsi kätekõverdust, panna pea vastu põlvi, ilma et ma jalgu kõverdaks, ning tunda, kuidas higitilk mu nina otsast matile langeb. 
Mulle meeldib see magus lihasvalu, mida trennijärgsel hommikul ärgates tunnen. See annab märku, et ma olen arenenud, läinud jälle sammukese kaugemale. Pisike eneseteostus igas päevas teeb tuju heaks. 

Mari:

Viimase aja suurimaks väljakutseks on kahtlemata spordisaali jõudmiseks aja leidmine. Kuna teen suuremaid ponnistusi magistrikraadi omandamiseks, siis veedan kõik õhtutunnid koolis loengutes ja seetõttu nädala sees mul õhtuti spordisaali asja ei ole. Ja nagu eeltoodust veel vähe oleks, on aasta viimane kuu muidugi niigi tihedalt igasuguseid üritusi täis pikitud. Unetundide arvelt ma ka treenida ei tahaks, sest piisava ööune hädavajalikkus on mulle ammu juba selgeks saanud. Jään siiski optimistlikuks ja usun, et vähemalt kahel korral nädalas jõuan trenni kõigele vaatamata.

Jaga
Kommentaarid