Eelmisel nädalal käisin trennis pea iga päev. Ainuke paus tuli sisse laupäeval, aga kui arvestada, et selle päeva hommikutundideni kursusekaaslastega ööklubis tantsu vihutud sai, siis füüsilisest koormusest puudu kindlasti ei jäänud.
Lisaks juba tuttavatele BodyPumpi treeningutele võtsin ette BodyJami pooleteisetunnise maratontrenni. Olin enam kui kindel, et tegu on juba tuttavate liigutustega, kuid selle asemel sain tunda end tõelise puuhobusena, sest kõik sammud olid vanadest kavadest, mida mina oma ihusilmaga näinud polnud, veel vähem siis läbi teinud. Suure vehkimise tulemusena oli trennist kasu ikka, aga enesekindlusele läks väike hoop ometigi kirja.
Kobatantsijana sain end tunda muide ka juba esmaspäevases Zumbas, mida endise töökaaslase õhutusel proovima läksin – see trenn koosneb siis kõikvõimalikest ladinatantsude liigutustest ja rohkest puusahööritamisest selle kõige paremas mõttes. Ometi olid mõlemad treeningud vaatamata katsumustele lõbusad, sest eks ka enese üle tuleb osata naerda.
Neljapäeval sain aru, et siiani on mu elu olnud lust ja lillepidu, sest kõik treeningud, mis rasked olid tundunud, paistsid peal tunniajast BodyAttacki nagu haldjapaid. Tunni algul teatas treener, et jookseme põhimõtteliselt maha nii oma kümme kilomeetrit ja eks see enam-vähem nii vist oligi. Põlvetõsted, sääretõsted, kätekõverdused, edasi-tagasi jooksud – kõik need hoidsid pulssi korralikes kõrgustes ja ma pole isegi saunas kunagi nii palju higistanud kui tol päeval selles saalis. Ilmselt on mul aga masohhistlikud kalduvused, sest tõotasin peale trenni rampväsinuna, et see ei jää kindlasti viimaseks korraks.
Pühapäevane BodyArt, mida juba ammu olin proovida tahtnud, tundus juba täieliku puhkusena ja kõik need jõu- ja venitusharjutused sobiva lõpetusena sellele intensiivsele trenninädalale. Märkasin ka, et trennisõltuvus on sellise tempo puhul kerge tekkima – nii kui üks trennipäev vahelt ära jäi, hakkasid süümepiinad närima. Imelik tunne, mida ehk just laisematel nädalatel tarvis oleks.
Eva:
Uudishimust käisin sellel nädalal ringtreeningus, mida juhendas personaaltreener Karl Sutt. Eelnevalt olin käinud ühes teises ringtreeningus ning see oli pigem selline mitte eriti väsitav trenn. Arvasin, et midagi väga rasket ju ei saa siis sealgi olla, ja peale hommikust trenni stuudios tormasingi jõusaali.
Trenn algas muidugi soojendusega, mille juures meeldis mulle see, et kõik toimus liikumise pealt ning keha sai ilusti soojaks. Igale inimesele anti ette kindel harjutus mida ta tegema pidi nagu näiteks raskusega kükkide tegemine, puusatõsted võimlemispalliga, köitega lainete tegemine, TRXi abil kätekõverdused jne. Iga harjutust tegime teatud aja ja siis liikusime edasi uute juurde, niikauaks kuni ring sai täis ja siis oli pisut puhkust. Uue tiiru ajal treener muutis pisut harjutusi ning tegi mõningaid ka raskemaks.
Peale esimest ringi higist tilkudes oli mulle selge, et eelmist ringtreeningut ei saa sellega üldse võrreldagi. Eelmine oli pigem algajatele mõeldud, neile, kes soovisid oma tehnikat lihvida. Mulle meeldis Karli trenni juures see, et harjutused olid erinevatele lihasgruppidele ning trenn ei olnud ühekülgne. Meeldis ka see, et ta individuaalselt käis ja parandas kõiki ning ütles, mida ja kuidas veel paremini teha. Kahjuks paljud treenerid ei paranda vigu ja minu meelest on see väga halb, sest mina sooviks küll oma harjutusi ikka korrektselt ja puhtalt teha, et neist ikka õigetesse kohtadesse kasu oleks. Üleüldiselt oli trenn väga ägedalt koostatud ja nagu naised duširuumis rääkisid, siis koormust oli täie raha eest!
Järgneval päeval olingi pisut invaliid kuna õlavöö oli nii valus ning ennast keerata väga ei saanud, kuid teadsin, et liigutamine aitab. Garanteerin, et parim ravim lihasvalu vastu on järgmine päev jälle sportida. Nii saavad kõik valud unustatud.
