Keio tahtis näha merd ja randa, ning natuke asja uurides tundus Cat Ba saar olevat just selline koht, mida meie hing ihaldas. Ka ilmateade tundus plaani soosivat, seal, Ninh Binhist 300 km ida pool puhusid soojemad tuuled.

Ääri-veeri planeerisime teekonda. Mõni lüli (näiteks nagu kuidas mandrilt täpselt saarele saada) jäi aga arusaamatuks. Andsime veel eelmisel õhtul retseptsiooni poisile teada, et sooviksime tulevasel hommikul homestay’st linna sõita.  Selleks oli neil enda auto, millega külastajaid linna sõidutada. Muidugi oli natuke kahju, et seda tulles ei teadnud, oleksime taksojuhi piinad kokku hoidnud.  Poiss küsis, kuhu me täpselt suundume – sellest, et tema meil nüüd terve teekonna ära planeerib, ei olnud meil õrna aimugi.

Järgmise külma öö seljataha jätnud, sõime hommikuks ühe mõnusa sooja Pho (Vietnami riisinuudlisupi), tõrva konsistentsiga süsimusta vedeliku kondenspiimaga, mida nemad kutsusid Vietnami kohviks, ja asusime teele.

Poiss toimetas meid ilusasti kella 11-ks linna keskusesse, ühe hotelli uksele, kus kohalik naisterahvas meile kohe bussipileti sadamalinna müüs. Istusime ja ootasime, vaimusilmas üks euroopalike mugavustega liinibuss. Mõne aja pärast aga peatus meie ees sõiduk, mille juht kiiruga peale käskis hüpata. Kõik käis nii kiiresti, et meil ei olnud tegelikult aimugi, kas nüüd õigesse autosse hüppasime. Tohutu kimaga kihutasime kuhugi, meie ainsad hinged autos. Kas see ongi see buss, millest kõik rääkisid? 

Järsku sai meie juht kõne, seejärel lausus: “sorry, I forgot!” ja keeras auto umber, suunaga jälle sinna, kust tulnud olime. Edasisi küsimusi ei olnud meil mõtet küsida, kuna juhi inglise keel oli üsnagi piiratud. Järgmine peatus toimus hoopiski bussijaamas, millest enne olime kilomeetreid mööda sõitnud. Mille ta siis unustas? Kas selle, et meie ka autos olime?

Hetke pärast lükati meid juba bussi, millega sadamalinna sõit palju reaalsem tundus. Kogu protsessi juures oli naljakas veel ka see, et rahad olime me maksnud juba naisterahvale hotelli juures. Edaspidi keegi meilt enam piletiraha ei küsinud, kõik teadsid, kuhu me läheme ja kust tuleme. Olgugi et mitmeid ja mitmeid kordi sõidukit vahetasime.

Kokku kestis sõit Ninh Binhist sadamalinna Hai Phongi juttude järgi umbes viis tundi. Lisaks sellele tahtsime me ju veel ka Cat Ba saarele jõuda. Igaks juhuks ei olnud me tulevaseks ööks ühtegi peatumispaika broneerinud, kuna meil ei olnud ju aimugi, kuhu õhtuks jõuame.

Hai Phongis tegi buss järsu peatuse. Härra, kes bussi hüppas, ajas kõik inimesed teise bussi, mitte bussipeatuses, nagu meile mõistuspärane tunduks, vaid kuskil maantee ääres. Kolisimegi siis kõikide kottide ja muu elamisega järgmisesse bussi.

Selles bussis mängis tohutu valjult venepärane peomuusika. Lisaks sellele olid nad konditsioneeri temperatuuri keeranud vist nii madalale kui üldse võimalik. Tõmbasin mitu paari õhukesi kaasa veetud hilpe peale ning üritasin silma looja lasta. See oli taolise muusika saatel aga lausa võimatu.

Aknast välja vaadates ümbritses meid siiani vaid tööstusrajoon. Natukese aja pärast tegi buss uue peatuse. Ajasime kaelad pikaks, et näha, millega nad meid nüüd üllatada suudavad. Keio läks välja asja uurima. Mina jäin bussi, sest olin ennast lihtsalt juba liiga mõnusalt sisse seadnud.

Järsku käis kõva pauk otse minu akna all. Kaks juba hallimapoolset meesterahvast olid rolleriga vastu bussi sõitnud ning nüüd lebasid keset maanteed pikali, pooleldi roller all.  Mõlemad lükkasid ja lükkasid, et rollerit tagasi püsti upitada. Hetke pärast jooksis neid juba keegi abistama, aga härrad ikka pikali maas. Kõik käis nii kiiresti, et viie minuti pärast olid papid juba taas rolleri seljas tagasi ja sõiduvees.

Hiljem kuulsin Keiolt, mis teisel pool bussi toimunud oli. Buss oli manatee ääres lihtsalt rehvipeatuse teinud, 20 min ja tehtud. Lisaks sellele laadisid kohalikud kõrvalolevast poest sama aja vältel ka kaupa peale. Mis kõik ei juhtu vaid 20 minutiga, huh? Rehvipeatus, kaubalaadimine ja liiklusõnnetus. Vau!

Kokku pidime sõitma kahe praamiga ja varsti olimegi juba Halong Bay suurimal saarel – Cat Bas. Enamust saarest katab metsik puutumata loodus. 1986 jäetigi pea pool saarest  rahvuspargi alla, et säilitada sealse ökosüsteemi mitmekesisust. Rannajoont saadavad valdavalt kivised kaljud, sellegipoolest on paljudel kuurortidel ka oma liivane rannake.

Bussiaknast välja vaadates võisin näha vaid mägede siluetti ja tähtede kuma, aga mulle meeldis siin. Teeperved olid täis varingu ohumärke, aga kuna oli pime, siis olime teadmatuses, kui kõrge lend oleks ja kui lähedal serv teele oli.

Linnas viskas buss meid kogu kolaga maha. Vaatasime kahele poole ja tunnetasime tsivilisatsiooni. Kell oli seitse! Me olime juba kaheksa tundi teel olnud, olgugi et vahemaa oli olematu.

Tühi kõht sundis meid istuma esimesse ettejuhtuvasse söögikohta. Sõime kohalikkudest roogadest kõhud punni. Otsustasime, et kuna toit oli hea, siis ei saa nende pakutud majutus ka väga kehv olla. Ja me ei pettunudki. Saime väga soodsalt vaatega magamistoa ja mis kõige parem – ma sain varbad üles soojendada!

Järgmisel hommikul otsustasime sõita paariks ööks veel väiksemale saarele, saarele, mis meis juba ammu huvi äratas – ahvide saarele! Saar on nii väike, et selle ühest otsast teise ronimiseks kulub kuskil kümme minutit. Seal elab aga sadades kordades rohkem ahve kui inimesi.  Enne minekut tuli veel käia Vietnami turul ja ennast kohalikkude puuviljade ja kõige muu huvitavaga varustada.

Turg oli külluslik, tohutult leidus ande, millest ei olnud ma kunagi kuulnudki. Ladusime koti täis kõige veidramad puuvilju, mida tädike soovitas, ja kiirustasime paadile, mis meid erakordsele ahvide saarele sõidutas.