TRENNIBLOGI | Tiimi Stiil 9. nädal: Käsivarred ei meenuta enam pikki pehmeid makarone

Mari:

Olen jätkuvalt tublisti trennisaalis kangi ja hantlitega vehelnud ning mul on kindel kavatsus pärast kolme kuud usinalt treenimist (ehk siis uue aasta alguses) uuesti kehaanalüüsil käia. Enesetunne on suurepärane ja käsivarred ei meenuta enam pikki pehmeid makarone, aga kõiki muutusi ju siiski silmaga ei näe.

Tegelikult seisab mul järgmise suurema väljakutsena ees oma toitumise kriitilise pilguga üle vaatamine. Pean nimelt punastades tunnistama, et väga suure (kohe väga-väga-väga suure!) osa minu toiudulauast moodustavad pagaritooted ja maiustused. Kehakaaluga pole mul kunagi probleeme olnud ja seepärast ei ole ka otsest stiimulit muutusteks, aga pikas perspektiivis ei ole selline toitumine tõenäoliselt kuigi jätkusuutlik. Kättevõtmise asi, aga motivatsiooni napib…

Helen:

Trenniskäimisega on naljakas asi: mida rohkem käia, seda rohkem tekib tahtmine käia – ja vastupidi. Kui hakata iga päev sportima, ei saa varsti pidama ja üksainus vahele jäänud päev rikub enesetunde. Sõltuvus on imelihtne tekkima. Aga kui trennitegemisse on pikem vahe sisse jäänud, muutub tagasi spordiklubisse minek aina raskemaks ja raskemaks.

Minul tuli vahe sisse välisreiside, haigestumiste, kiire graafiku ja muude vabanduste tõttu. Lõpuks otsustasin, et nüüd küll aitab, ja läksin zumbamaratonile. Sest kui trenni pole ammu teha jõudnud, on ju parim aeg maratoniks! Tegelikult polnud hullu midagi, „maraton“ kestis tavalise 60 minuti asemel kõigest 90. Olen palju pikematel ja väsitavamatel zumbaüritustel käinud. Ent meeleolu tegi see siiski väga heaks ja tõi trennituju hooga tagasi!