PILLE TERVISEBLOGI | Mis siis, kui võtaks end kokku?
Tunnen, et viimastel kuudel ma lihtsalt tammun paigal. Seejuures mitte kusagil uudses olukorras, vaid samasuguses olen ma olnud ka varem – teen vaikselt mugavuse piires trenni ja väljakutseid endale ei esita, toidulaualt nopin üsna vabalt erinevat toidukraami, millest osa kindlasti ei peaks mu laual olema. See ongi talveuni? See ongi motivatsioonipuudus?
Tunnistan ausalt, ma ei oska pikalt vaikselt tiksuda. Veidi aega ma seda naudin, aga siis läheb igavaks ära. Ma vajan põnevust ja väljakutseid. Praegu on aga lugu selline, et olen juba mõnda aega olnud väga rahulikul trennirežiimil. Kõike teen aeglase pulsiga. Aga maruigav on. Ja toidulaudki on üsna metsas omadega. Tulemuseks selline talveune-laadne tunne, kui tahaks ainult midagi head süüa ja end teki sisse end pakkida. Õues on endiselt pime ja lund pole. Igav. Rattaga sõita on ka külm ja libe. Maastikul tegelikult ju saaks, kui vältida jäiseid kohti, aga olen varasematel aastatel mõnikord talvel rattaga sõitnud ning tulemus on alati sama – külm on. Ma võin ju panna nii palju riideid selga, kui tahan, aga ikkagi on pärast kurk kähe ja üldse mitte meeldiv.
Toidulauast sõltub kõik
Tegelikult piisaks kaalulangetuseks ka toidulaua korras hoidmisest. Kui see on käest ära, siis võid nii palju trenni vehkida, kui jaksad, aga kaalul see langusena vaevalt kajastub. Just mõtlesin oma viimaste kuude söömistele ja midagi eeskujulikku seal küll ei paista. Nulltolerantsist magusa suhtes pole reaalsuses midagi välja tulnud. Mõned päevad tagasi tõin koju suure puuviljalaadungi, mis aitaks leevendada olukorda, mil magusaisu käest ära läheb.
Kambakesi maratonile
Kuidagi tuleks nüüd see teekond taas põnevaks muuta. Trennid jäävad praegu samaks, kergeks, aga toidulaud tuleb küll korda teha. Ma ei jõua niimoodi mitte kusagile ju! Eelmisel suvel panin end kirja järgmise aasta mais Riias toimuvale jooksumaratonile poolmaratoni distantsile. Kui ma siin nüüd järjest kerkin nagu pärmitainas, siis ei tule poolmaratoni jooksmisest midagi välja.
Siiski võiks vahepeal teha midagi põnevat, mis pakuks pinget. Üle pika aja toimub mul üks spordiüritus. Sel pühapäeval osalengi heategevuslikul aastalõpu jooksumaratonil, millest võtsin osa ka eelmisel aastal. Sealt saadud medal 8 km läbimise eest oli hooaja ilusaim! Sel aastal otsustasime oma jooksuseltskonnaga osaleda, aga mitte individuaalarvestuses, vaid hoopis teatemaratonis. Panime kokku viieliikmelise tiimi ja jookseme kambapeale ära terve maratoni 42 km, millest igaühe kanda jääb 8,4 km. See annab kindlasti motivatsiooni ja paneb silmad särama! Algne plaan oli ikka joosta, aga ma hoopis kõnnin.
Menüüs näpuga järje ajamine
Toidulaud on endiselt murekoht. Jõulude eel ma vaevalt et suudan suhkrule nulltolerantsi kehtestada. Äkki ei otsiks mingit maagilist sisemist jõudu, vaid ajaks hoopis toitumiskavas näpuga järge? Lihtsalt teeks ära! Kokkaks ja sööks, kokkaks ja sööks. Ma tean, et toitumiskava täpne järgimine ju tegelikult toimib, aga ikkagi olen reelt maas. Roniks nüüd reele. Homsest hakkan taas toitumiskavas näpuga täpset järge ajama. Luban seda iseendale. Ei, mitte homsest. Kohe tänasest! Õhtusöök ja vahepala on täna ju veel ees! Vaatame, mis nüüd juhtub, kui kava väga täpselt järgida.
