REISILUGU: Nepaliga sina peale saamine on aeganõudev nagu tee eestlase hinge

Nepal paneb eestlase talupojamõistuse ja huumorimeele tõsiselt proovile, aga elu pidavatki ju algama seal, kus lõpeb mugavustsoon. Ja kõrgemate tippude poole minek juhatab sind ühtlasi sügavamale iseendasse.

Kui ma Nepali pealinna Katmandu lennuväljal bussis passin, meenub, et prantsuse filosoof Pascal ütles juba sajandeid tagasi: inimese hädad saavad alguse sellest, et ta läheb kodust välja. Buss ei käivitu, vihma sajab ja temperatuur on kümne kraadi ringis. Mille pagana pärast oli meil vaja siia ronida?! “Et paremaks inimeseks saada,” vastab mu reisikaaslane Kadri kuivalt. Ühel tüdrukul jookseb nina verd, arvatavasti kõrgusest, sest Katmandu asub 1400 meetrit merepinnast kõrgemal.

Saabuvate lendude hall on kompse täis, ainult et minu seljakotti ei ole kusagil. Kadunud pagasi leti mees teatab rõõmsalt, et saadab sõnumi, kui mu kott pärale jõuab.

Sõidame väikelinna Dhulikheli, et teha aklimatiseerumisrännak Thrangu Tashi Yangtse kloostrisse. Selgub, et 11 tunniga lendasime Tallinnast punkti, mis helliku lääne inimese juhtme täiesti kokku ajab. Aju kärssab ja üritab kohaneda. Kui kellegi käest selgitusi küsin, saavad mu miksid vastuseks: “Mis sa imestad, see on ju Nepal.”

Telefonilevi mul ei ole. Hmm, kuidas mu pagas mind leiab? Millise huumorifiltriga peab lugema Nepali “Lonely Planetit”, mis reaalsusega üldse ei haaku? Kuidas teha kaugtööd, kui ei ole elektrit ega internetti? Ostaks nipet-näpet hädapärast, kui kohalik kaubandusvõrk seda vaid võimaldaks. Luban endale, et edaspidi reisivad soe pesu ja magamiskott käsipagasis.

Ebamugavused karastavad

Poleks arvanud, et Nepaliga sina peale saamine on aeganõudev nagu tee eestlase hinge. Aga kui siis ühel hommikul on taevas selge ja välja joonistub Himaalaja tippude lumine siksak, mõistan, miks Nepali ülivõrretega üle kuhjatakse. Kottki jõuab mulle järele!

Siiski pakub Nepal ohtralt ebamugavusi. Kõige raskem on leppida sellega, et külaliste vahetumine teemajades ei ole veel piisav põhjus voodipesu vahetamiseks!

Teiseks transport. Nepalis ei saa teha ringreisi, vaid kõik käib edasi-tagasi Katmandu kaudu. Vahel on bussiaknast näha, et tee on nüüd täitsa otsas, või tahaks juhile pidureid soovitada. Kuna kiirus on väike, võib 70 kilomeetri läbimine olla päevatee, mis hõlmab söögi- ja metsapeatusi, sõjaväe- ja politseikontrolle, nime kirjutamist ametnike kaustikutesse, matkaloa koopiate jagamist, bussiremonti jne. Ülekäigurajal saab me bussilt löögi naisterahvas, laps süles. Juht uurib kiiresti, kas eluvaim sees, ja sõit jätkub.

Läbi hõreda õhu

Ettekujutus Nepalis matkamisest pärineb mul Youtube’i videotest: inimesed jalutavad küla vahel, räägivad jääkirmest veeämbris, pilluvad iroonilisi matkatarkusi ja lõpu poole napisõnalisi päevakokkuvõtteid: “Täna oli väga raske”. Tehtav ju?

Kõige lihtsam on matkale minna mõne kodumaise või Katmandu reisibüroo kaudu. Meil on aega ja tahtmist ise oma kava kokku panna, taotleda vajalikud load jne. Kaldume selles isetegemises nii äärmusesse, et vahendajatest pääsemiseks ostame ka bussipileti omal käel. Umbes 400 meetri kaugusel oleva piletiputka leidmiseks kulub pool päeva ja 25 inimese suunanõu. 1.50 euro eest on tõestatud, et saame küll kõigega hakkama, aga see ei tasu ära.

Abimehe võtame retke alguspunktist Syabru Besist. Nono on midagi giidi ja isehakanud väikevenna vahepealset. “Nunnul” pole mingit litsentsi ega ka mitte teravat mõistust, kuid ta on asendamatu, sest vabastab meid mõtlemisest ja otsustamisest, oskab lugeda kiiresti muutuvat ilma ja tal on telefonilevi juhuks, kui peaks midagi juhtuma.
Võtame ette kultuuriuitaja raja: tamangi külad, Langtangi org, vaheldusrikas ja jõukohane maastik. Esimestel päevadel kohtame vaid paari teist seltskonda, mis on ülerahvastatud Annapurna ja Everesti radade kõrval tõeline üksindusluksus. Kohalikud on ametis enese elushoidmisega: künnavad põldu, ehitavad maja ja korjavad hagu. Kulgeme rahulikult ja hõikame aga tervituseks head õnne: “Namaste!” (hiljem tiibeti külades “Tashi delek!”). Nepal on äärmiselt fotogeeniline.

Liikumine ühest teemajast teise ei nõua just olümpiavormi. Lauge maa inimestele tuleb siiski üllatusena, kui vaevarikas on juba mõnekraadise tõusuga hakkama saada, eriti kui sul kott seljas ning sa ei oska ilma ega sobilike riidekihtidega arvestada. Päevarütm ei sarnane kuidagi mu argirutiiniga: äratus on kell 6, kõnnime 6–7 tundi, vahel juba kell 19 unele. Ainus häda, et kõht on kinni ja selle vastu ei aita isegi kohalik puskar raksi.

Menüü on teemajades ühesugune, kuid mida kõrgemal, seda kesisemaks maitsed muutuvad. 3000 meetri peal räägitakse nõgesest juba kui delikatessist. Tagasiteel on oma kannatuste kõrvalt aega mõelda ka teiste peale ja mul on piinlik oma pirtsakuse pärast – kogu kraam tassitakse mäkke kellegi seljas, olgu selleks eesel või inimene.

Eespool toodud ebamugavuste jadale pean lisama pesematuse ja külmad ööd. Heal juhul saab end ja riideid soojendada – õigemini suitsutada – söögitoa pursuika ääres, milles tossavad märjad puud. Kord koorin end välikemmerg-pesulas uljalt paljaks. Ikkagi sauna- ja kausisüsteemiga üles kasvanud maalaps, ei mina hätta jää! Sama kiiresti mõistan, et põhjalikuks pea- ja ihupesuks poolest ämbritäiest ei piisa, las olla hea päev mu läbihigistatud pluusidel ja sokkidel. Muljetavaldav, kuidas kuivama riputatud pluus muutub hetkega jäälatakaks.

3800 meetri kõrgusel asuvas Kyanjin Gompa külas tabab mind ka mäestikuhaigus. Niiviisi reageerib organism hapnikuvaegusele. Ei midagi hullu, aga ehmatab siiski ära – kes ei teaks õuduslugusid kopsu- ja ajutursetest... Kuklas tuikab ja olen jube pahas tujus. Nono käsib verevarustuse huvides ingverit ja küüslauku süüa. Istun tundide kaupa ahju ääres ja joon liitrite viisi lumest sulatatud suitsust vett. Üks nepali poiss masseerib mu pulstunud juustega pead ja teine lohutab filosoofiliselt, et soov midagi kogeda ei ole väärt seda, et kaotad kõik. Homme peaksime ju tõusma Kyanjin Ri tippu.

Mõlgutan juba, kas mind viiakse ära helikopteriga või pean eesli seljas alla logistama. Enne tunnistatakse minu seisukord normile vastavaks ja saan loa magama minna. Tunne on selline, et annetaks kogu oma raha ära ja hakkaks heaks.

Järgmisel päeval tatsan omas tempos ja tahtejõupisarates mööda mäekülge üles, kuni tee 4779 meetri kõrgusel otsa saab. Olen tähtedele lähemal kui kunagi varem.

Must ja valge

Meie uje giid “Nunnu” osutub rahaahneks suslikuks ja see pole reisi ainus kord, kui äriideeks on sõprus. Nono põhiskeem koosneb selga vigastanud isast ja nutvatest sugulastest. Õnneks toimub isaga “imeline tervenemine” – matkalt tulles võtab meid vastu elurõõmus vanamees, kel kohe kindlasti ei ole murtud selgroogu. (Piltide saatmise ettekäändel vahetatud Facebooki-kontakti kasutab Nono hiljem rahalunimiseks.)

Sõidame Pokharasse, Nepali suuruselt teise linna, mis on tuntud eelkõige Annapurna matkade alguspunktina. Oh sa raks, bussis on wifi ja peatuste ajal turgutad end latte ja frappéga. Pokhara turistitänavatel ei saagi hästi aru, kas oled Phuketis või Tenerifel. “Peatage maailm!” tahaks karjuda.

Aga ei, me sammume kaasa – tunneme mõnu 30kraadisest kuumusest, dušist ja laiemast toidusedelist kui sundveganlus. Hoogne plaan veel ühele matkale minna jääb soiku. Miks minna hangede vahele magama, kui saab käia järves ujumas ja võtta ihule päikest!

Valgele inimesele meeldib tema enda loodud paralleeluniversum. Näiteks Katmandus maksab lääne spetsialisti üürikorter 1800 eurot kuus. Paljud ei puutugi kohalikega rohkem kokku kui oma autojuhi ja teenija kaudu, kelle kuupalk on 82 eurot.

Ja siis mõtled selle külakooli peale, mille õpetaja uuris, et ega me pliiatseid toonud; lastel ei ole millegagi kirjutada.

Järeltõuked

Eestisse tagasi jõudnud, ei saagi ma nagu Nepalist välja. Kõik mu sees pulbitseb. Kas hõre õhk muutis mu vereringet?! On ka põhjust õnnelik olla: keskküte, soe vesi, kanalisatsioon, haridus, ravikindlustus, pensionisüsteem! 25. aprilli maavärinauudis lööb mu kõikuma. See nöörib kõri ja sunnib samal ajal aduma, milline õnn on olla hoitud. Oleksime me kaks päeva hilisema lennuga Katmandusse jõudnud, oleks te näinud CNNist, kuidas ma end hädamaandumise teinud lennukist alla libistan, jalad harkis.
Valus on kujutleda, millises seisus ollakse pärast maavärinat riigis, mis juba ennegi nägi välja, nagu oleks seal just maa värisenud. Kui Nepal püüabki praegu tilgutada uudiseid, et turistid on väga teretulnud, on reaalsus see, et blokeeritud on India ja Nepali piiripunktid, mille kaudu liigub riiki peamine eluks vajalik, ning riigis on kütusekriis.

Aga kuidas õnnestus meil veel näha ja kogeda nii paljut, millest maavärin kolme nädala pärast küpsisepuru tegi! Oluline osa sajanditevanusest UNESCO kultuuripärandist haihtus 80 sekundiga.

Reisinõu

• Parim aeg külastamiseks sügis (oktoober-november) ja kevad (veebruarist aprilli keskpaigani) – ilm on kuiv ja selge.
• Lennupileti hinnad on mõned sajad alla ja üle 1000 euro – tihti mitme vahemaandumisega. Turkish Airlines lendab sinna ühe peatusega.
• Kui vähegi võimalik, soeta külaelanike käsitööd, sest suurem osa suveniire paistab pärit olevat Hiina ja India tehastest.

Matkale minnes:

• vali rada oma võimeid ja huvisid arvestades,
• matka giidiga,
• mõtle oma varustus läbi ja arvesta, et kõrguse kasvades temperatuur langeb.

Rotihammustus!

Nepali peetakse adrenaliinisõltlaste paradiisiks: lisaks mäetippude vallutamisele võid kavasse võtta raftingu, paraplaanisõidu, benjihüpped, kaljuronimise. Ent ekstreemseid elamusi saab ka hotellitoast lahkumata. Magavale kassile ei pidavat hiir suhu jooksma, kuid magavale turistile poeb küll rott teki alla ja lööb talle hambad sisse! Tark loom valis meie seltskonna kõige tugevama närvikavaga inimese. Asitõenditeks rotivideo ja verine sõrm – kuid öömaja personal ei saanud üldse aru, milleks kisa-kära. Arsti sõnul on rotiründed Nepalis õnneks siiski väga harvad.

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2016. aasta jaanuarinumbris.