Toidukunsti pealinn Lima

Peruu pealinna Lima suhtes olid mu ootused pea olematud. Eeldasin loetud raamatu ja internetist leitud kommentaaride põhjal, et tegemist on räpase ja ohtliku linnaga, saabudes leidsin aga eest Vaikse ookeani äärse kauni metropoli. Lima asub kõrbe veerel, aga kuumust leevendab ookeanilt puhuv mahe briis. Pikast rändamisest kangeks jäänud kere saab elule turgutada jõumasinatega mereäärses pargis. Hommikuti on pargimuru sama tihedat sebimist täis nagu mõni spordiklubi, ainult et päevavalguslampide asemel särab päike ja taustaks kohiseb ookean. Lima rand on aga kivine, laine tugev ja vesi külm, nii et suplemise asemel haaratakse siin pigem surfilaua järele.

Limat kutsukse Lõuna-Ameerika gastronoomiapealinnaks. Lisaks restoranidele pakuvad ka kõige odavamad sööklad ja tänavatoidukioskid suurepäraseid toite. Kui Lõuna-Ameerika toit kipub koosnema peaasjalikult riisist ja ubadest, siis Peruu on kartuli kodumaa, kus leidub neid üle 4000 sordi.

Paaritunnise bussisõidu kaugusel Pisco linnakesest saab suunduda vaatama Ballestase saari. Kuna pea ainus võimalus sealsete linnu- ja loomakolooniatega tutvuda on paadituur, siis istusin ka mina varahommikul innukalt paati. Pärast lühikest meresõitu võtsid meid vastu pisikesed Humboldti pingviinid, kaljuserval reas. Ühelt saarekeselt tõusid meid nähes õhku tuhanded kormoranid. Nägime veel üüratult suuri meduuse, hülgeid ja merilõvisid. Meie kõrval lendasid suured pelikanid, kes sukeldusid vette hooga nagu kivid ja kalu noka vahele haarates sööstsid jälle õhku.

Liivalauasõit ja Machu Picchu

Teel kohatud rändurid olid mulle pähe pannud mõtte minna võimsate liivadüünidega Huacachinasse, kus seiklushimulised käivad liivalaudadega sõitmas. Mõned jäävat väiksesse kõrbeoaasi isegi kuudeks pidama, sest liivalauatamine düünidel ja veiniistandused oma saagiga võluvad nad lihtsalt ära. Kuna lumelauasõit on mulle vastukarva just külma ilma ja jäise kukkumise pärast, tundus mõte kuuma päikese all mööda liiva liuelda igati ahvatlev. Ja nii see ka oli! Mäest üles vedasid meid bagid ning siis sai juba ise mööda liiva alla tuhiseda. Kusjuures ülesmäge sõit oli sama põnev kui lauaga allatulek, kuna meie kiljumine pani bagijuhi aina uusi ja veel järsemaid künkaid vallutama. Pärast Huacachinat ootas mind ees bussisõit üle Andide Cuscosse, et lõpuks ometi näha legendaarset Machu Picchut.

See öine 15 tundi kestnud bussireis oli kindlasti mu elu üks õudsemaid sõite. Asi ei olnud kehvas bussis ja ilmselt mitte ka juhi sõidustiilis, vaid ussina vingerdavas tees, mis koos Andide kõrgusega tegi enesetunde väga sandiks. Vahepeal mõtlesin, et hüppan oma kodinatega mõnes väikses mägikülas maha. Kuna ka Cusco asub 3400 meetri kõrgusel, siis ei olnud enesetunde paranemist ka bussisõidu lõppedes oodata. Hostelis kohtasin teisi kaameid turiste, kes kokalehtedest teed luristasid ja apaatselt lehti põske pistsid. Teeks tarvitatavatel kokalehtedel puudub muide igasugune seos kokaiiniga ning mingisugust kaifi nende närimisest ei saa, küll aga aitavad need organismil kõrgmäestiku tingimustes toime tulla.

Cusco on väike koloniaalstiilis linnake, kus külastajad end Machu Picchu jaoks valmis seavad. Kuna minu moto sel reisil oli vooluga kaasa minna (ja ühtegi kindlat asja peale lennupileti mul ei olnud), siis selgus, et traditsioonilist inkade neljapäevast jalgsimatka ma läbida ei saagi, sest kõik kohad sellele rännakule olid planeerimisvõimelisemad reisisellid juba ära broneerinud. Jäi üle võtta ette rongisõit ning et veidigi matkaja mõõtu välja anda, siis varahommikul enne päikesetõusu jala mäkke ronida. Ajastus oli täiuslik, kuna taevas rippus tohutu täiskuu ja andis kogu ettevõtmisele müstilise mõõtme. Huvilisi oli kogunenud terve trobikond ning kohe, kui kell viis väravad avati, läks treppidel lahti selline jooks, nagu kardaksid kõik, et see salapärane iidne linn võiks koos päikesetõusuga haihtuda. Üles jõudes oli aga tõesti hea meel olla seal just siis, kui hakkas koitma – oli veel vaikne ja mäeveerel nosisid laamad heina. Tundus, nagu võiks nendest mäeveerule pikitud hoonetest iga hetk elanikud välja astuda ning oma argiaskelduste juurde asuda.

Maailma algus ehk Titicaca

Boliivia piiril olev Titicaca oli inkadele püha paik. Legende on mitmesuguseid. Ühe järgi olevat päikesejumal saatnud õed Manco Capaci ja Mama Ocllo maa peale inkade riigi rajamisele appi. Teise legendi järgi sai maailm alguse just Titicacas, kui jumal Viracocha järvest tuli ning päikese, kuu ja tähed lõi. Koht on jätkuvalt põnev ja maagiline ning selle lähedale jääb ka teisi huvitavaid paiku. Näiteks Sillustani, iidse kultuuri häll, kus on 12 meetri kõrguste hauakambrite kõrval päikesetempel meestele ja kuutempel naistele mediteerimiseks. Seal kivi otsas istudes ja Umayo järvele vaadates valdas mind täiuslik rahu ja vaikus, nagu oleksin ära nõiutud ega suudakski enam püsti tõusta ja linnasaginasse naasta.

Titicaca järves on 42 saart. Amantani saarel olid paadil vastas kohalikud peremehed, kes meid oma tillukestesse kodudesse viisid ja üheks ööpäevaks pereliikmeteks võtsid. Väikeses madala laega suitsusauna sarnases, lahtise tuleasemega köögikeses koos pererahvaga kinoasuppi süües oleksin kui ajas tagasi rännanud. Silmad kipitasid suitsust ning kuigi olen lühike, ei saanud ma madalas ruumis päris sirgelt seista.

Pärast õhtusööki riietas perenaine meid rahvariietesse ja läksime külapeole rahvatantse õppima. Kui kohalikud olid kirevates rahvariietes igati ilusad, siis meie, kes me miinuskraadide tõttu üritasime oma püksid ja joped rahvarõivaste alla jätta, nägime välja nagu mardisandid. Pidu möödus lõbusalt kohalike laulude ja peaaegu-labajalavalsiga.

Saarel ei ole elektrit, autosid ega koeri – selles idüllilises vaikuses magasin kogu reisi ühe mõnusama öö, hoolimata sellest, et väljas olid miinuskraadid ja kütteta maja lae all vuhises aukudest sisse tuul.

Amantani saare elanikud on taimetoitlased ning kasvatavad kõik vajamineva ise. Valdavalt süüakse kartuleid, maisi ning mineraalaine- ja vitamiinirikast kinoad, mida peetakse siinse rahva hea tervise üheks tagajaks.

Erinevalt Amantanist oli Taquile saar juba rohkem turistidele suunatud, siin leidus isegi mõni suveniiripoeke ja muuseum. Siiski oli põnev näha ja kuulda, kuidas seal kommuunis elatakse. Taquilel tehakse kõike ühiselt, kogu saare maa kuulub kommuunile ja seda pole võimalik eraomandisse osta. Kõike tehakse kindlal ajal, näiteks juuni on majade ehitamise kuu ning ühiselt aidatakse ehitada sellel, kes uut maja vajab.

Tõelise loodussõbrana ei saanud ma oma reisil mööda minna maailma suurimast troopilisest märgalast Pantanalist. Boliivia ja Brasiilia piirialadel olev Pantanal on pea pool aastast vee all ja seal liigutakse siis paatidega. Mina jõudsin Pantanali kuivemal ajal, jõed olid täis kaimaneid ning kaldaääred peesitavaid kapibaarasid. Pisike vägitegu oli ujuda piimakohvi värvi jões, kus piraajad vaikselt jalgu müksavad ja kaiman paari meetri kauguselt jõllitab. Ma ei oleks iial uskunud, et julgen sellises kohas ujuda, aga kui tigedad sääsed kiusavad, on jõevesi tõeline leevendus.

Rio, mu Rio

Rio de Janeirol on kummaline mõju: kord siia sattunud, kipuvad inimesed ikka ja jälle tagasi. Nii ka mina. Olles varem läbi käinud linna esmakülastaja kohustusliku trajektoori – Kristuse kuju, Suhkrupea mäe ja Copacabana ranna –, sain nüüd rahumeeli teha rohkem neid asju, mida cariocad (nii kutsutakse Rio de Janeiro elanikke). Näiteks rattasõit mööda rannikut, piknik pargis, matk Tijuca pargis mõne joa juurde või ronimine kõrgemate mägede otsa, et imetleda vaadet sopilisele ja mägisele linnale. Rio de Janeiros on alati midagi teha ning cariocade sõbralikkus ja abivalmidus panevad end kõikjal hästi tundma.

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2015. aasta märtsinumbris.

Jaga
Kommentaarid