Elisabet Reinsalu: "Ju on mõisahärra mu vanaisa suguvõssa natuke võõrast seemet pritsinud"

Elu ebatäiuslikkusega on raske harjuda, aga kui seda suudad, on saabunud küpsus, usub näitleja Elisabet Reinsalu (40). 

“Elu ei ole ainult hüvede kaev, millest imed ülipika kõrrega. Ajapikku õpid nautima mitte ainult õnne, vaid ka hetki, kui mõnest jamast välja tuled. Vahel on hirm ja tundub parem marineerida oma valus kui astuda otsustav samm,” tunnistab Elisabet. “Mina olen tunnete diktaator, mulle peab kogu skaala ja selle väljanäitamine olema lubatud! Kõige õnnelikum olen, kui tüür peos ja hea hoog sees. Aga siis mõtlen, et äkki olen liiga igav ja hakkan selle vastu tõrkuma.”

Kuninganna ja porilomp

Moodsa lokaali akende taga kõrguvad Niguliste kiriku torn ja raagus puud, mis kahkja taeva taustal näivad nagu musta tindiga joonistatud veresoonkond. On jäine õhtupoolik.

“Vaata, kui ilus!” ütleb Elisabet. “Kui ütlen kodumaa taevas, siis kõlab suurelt, aga seda see ju ongi. Eestis on väga hea elada. Kusagilt kuulsin, et Inglismaal on mitusada aastat vana traditsioon: igal esmaspäeval läheb peaminister kuninganna juurde ja räägib eesseisvatest plaanidest. Mitusada aastat…! Mõtle, mis Eesti selles valguses on. Olemegi kummaline rahvas, kes justkui tuleb kännu alt, näod juurikatest välja voolitud. Et see ei mõjuks nüüd ennast paremaks pidavalt, aga olen end alati tundnud teistsugusena. Ju on mõisahärra mu vanaisa suguvõssa natuke võõrast seemet pritsinud.”