Kadril (40) kulus kaheksa aastat, enne kui ta suutis endise armsama peale mõelda valusa torketa südames. Kõige raskem oli esimene aasta pärast lahkuminekut.

Kadri juhtum on üpris klassikaline – kui naine oli seitsmendat kuud rase, teatas tema elukaaslane, et on armunud teisesse ning läheb ära. “Minu jaoks tuli lahkuminek väga ootamatult. Oli märtsikuu pühapäeva õhtu, olin maalt koju jõudnud ja igatsesin tema järele. Embasin teda, kuid ta lükkas mind eemale. Kõik järgnev oli kui ulme, ma ei suutnud mõista, et mulle võis midagi sellist osaks saada. See oli šokk, kuid teadsin, et pean lapse pärast tasakaalus ja rahulik olema,” meenutab naine.

See ei olnud kerge. Esimene aasta oli nagu must auk, millest Kadrit aitasid tasapisi välja õde ja suhtlemine. “Vajasin väga tuge ning tänu õele “eksisteerisin”. Ise ma sellest eriti midagi ei mäleta. Minu kurbus kandus üle ka lapsele – ta nuttis palju. Õnneks oli ka sõbrannal sündinud mõni kuu varem poeg ning veetsime palju aega koos. Läksin lapsega beebikooli, ujuma, laulma – kõik see aitas mõtteid eemal hoida. Hakkasin usinalt trennis käima ja pärast lapse 1,5aastaseks saamist läksin täiskohaga tööle tagasi, kuid oli aegu, kus tundsin, et ei jaksa. Praegu on uskumatu mõelda, kuidas ootasin nädalavahetusi, et poeg vanaema juurde saata – olin liiga katki, et tunda rõõmu lapsega koos olemisest.”

Aasta pärast kuulis Kadri, et lapse isa on uuest naisest lahku läinud, ning lootis, et mees tuleb tema juurde tagasi, kuid seda ei juhtunud. “Kõige raskemad hetked olidki poja sünnipäevad, kui soovisin mehe käte vahele joosta ja jagada rõõmu meie lapse kasvamise üle. Kolme aasta pärast sain aru, et ta ei tule tagasi.”

Aeg parandab haavad

Nõustaja-psühhoterapeut Aili Tamming tõdeb, et unustamiseks ongi vaja eelkõige aega. “Vanarahval on tabav ütlus, et aeg parandab haavad. Pärast lahkuminekut ongi vaja aega, et asjad enda sees läbi töötada. Kui üks suhe saab läbi või enam ei toimi, vallandub psühholoogiliselt esmalt leinaprotsess. Me leiname seda, mis oli või mis oleks võinud olla, ja mõnikord võib see kesta väga kaua. Leinaprotsessil on palju eri faase (eitus, valu, kurbus, pettumus, viha, leppimine) ja kõik need tuleb läbi elada,” ütleb terapeut. Kui palju selleks aega kulub, sõltub inimesest ja suhte kestusest. “Mida pikemalt suhe kestis, seda tõenäolisemalt kulub vähemalt aasta-poolteist, kuni suudad jalule tõusta ja oma elu uuesti üles ehitama hakata.” Mida kauem on koos oldud, seda rohkem on tekkinud ühiseid traditsioone ning väljakujunenud harjumusi. “Igal aastal käib inimene kõik sündmused justkui uuesti läbi. Esimene aasta üksi on väga valus, teine sõltub sellest, kas ja kui palju on sul olnud uusi sündmusi või tegevusi,” räägib Aili Tamming.

Mahajääjal on raskem

Muidugi oleneb palju ka sellest, kui ootamatult on lahkuminek tulnud, kas asjad räägiti lahti või mindi kiirelt laiali. “Mõnikord jätab partner sind maha väga jõulisel või negatiivsel toonil, ta ütleb sulle hunniku halbu asju ja jalutab minema,” tõdeb Tamming. Kui inimene jääb nende tunnetega üksi ja usubki, et ta ei ole piisavalt atraktiivne, on keerulisem eluga edasi minna. “Maha jäetud olla on kindlasti raskem. Kui lähed ise partneri juurest ära, siis oled tegutseja – oled aru saanud, et suhe ei toimi, langetad otsuse ja lähed, see tähendab – tegutsed. Mahajäetu jääb ohvri seisusse, ta on kannataja,” selgitab terapeut.

Ka Kadri tunnistab, et oli pikka aega ohvri rollis, kuid suutis lõpuks sellest välja rabelda. Lisaks sellele, et ta otsis tegevust kodust väljaspool, hakkas ta iseendaga ka vaimset tööd tegema, luges raamatuid ning alustas Tiibeti harjutuste ja joogaga. “Vaimse maailmaga sideme kasvatamine on mind väga palju aidanud. Ka kolisime pool aastat tagasi pojaga pealinnast Pärnusse. Tunnen, et tegin elu parima otsuse, minu hing on vaba ja olen uuesti nagu õide puhkenud – see on erakordne tunne,” ütleb naine. “Ma ei saa ega tahagi lõplikult unustada lapse isa, kes oli mulle kunagi väga kallis, olen talle tänulik, et mul on imeline kingitus poja näol. Samas olukorras olijatel soovitan hoida alles ilusaid mälestusi, proovida hoida oma mõtted puhtad ja helged, sest hingel ja südamel on nii kergem.”

Unustada aitavad uued kogemused

Aili Tamming rõhutab, et eelmisest partnerist lahti lasta aitab ka see, kui inimene tunnistab oma soove ning annab endale aru, et ta peab oma eesmärgid saavutama ilma kaaslaseta. “Kui inimene vaatab otsa oma soovidele ja vajadustele, peaks ta jälgima, kuidas ta igapäevaselt oma elu elab ning kui palju aitavad tema tegevused kaasa tema soovide täitumisele. Enda vajadused peab eraldama sellest teisest inimesest,” soovitab Tamming. Sageli arvatakse, et just TEMA oligi elu armastus ja enam kunagi ei suudeta midagi sellist tunda. Kuid igal juhul tasub uskuda, et see tunne on võimalik ka kellegi teisega. “See, mida sa olid võimeline tundma oma partneri vastu, on sinu võime tunda. Seda ei saa mitte keegi ära võtta,” ütleb Tamming.

Ta soovitab ka mitte üksi jääda, vaid minna tasapisi kodunt välja ja teha uusi asju. Värsked kogemused, sündmused ja emotsioonid aitavad unustada. “Tee endale nimekiri sellest, mida oled soovinud elu jooksul teha, ning asu tegutsema. Uute oskuste õppimine paneb aju teistmoodi toimima ning tekitab tundmusi, mis hakkavad üles kaaluma seni valitsenud negatiivseid emotsioone.”

Unustada pole lihtne

Võib ka tõdeda, et kergem on inimest unustada siis, kui mõistad, et suhe ei toiminud või kaaslane tegelikult ühist tulevikku ei soovinudki. Emotsionaalselt palju keerulisem on juhul, kui lahku on mindud vaid seetõttu, et koos olla polnud võimalik praktilistel kaalutlustel (kolimine teise riiki vms). Isegi kui mõistusega saad aru, et otsus oli õige, võib süda kauaks igatsema jääda.

Annika (36) lõpetas kolm aastat tagasi pikalt kestnud kõrvalsuhte, sest ei tahtnud perekonda lõhkuda, kuid pole oma armastust siiani unustanud. “Otsuse kallimast lahkuda tegin küll ise, aga mõtlen talle ikka veel peaaegu iga päev. Alguses segas igatsus tema järele mul üldse elust rõõmu tundmast. Ka armastusfilme ilma pisarateta vaadata või laule kuulata ei olnud pea kaks aastat võimalik. Proovisin erinevaid asju – pühenduda kodule, sukelduda töösse, sportida. Hävitasin temaga seotud asjad, aga pea alati, kui mul mingit tegevust ei olnud, tuli ta meelde. Väga raske oli elamiseks mingitki motivatsiooni leida,” räägib Annika. “Nüüd on mul juba tunduvalt kergem, aga kellegi unustamine ei ole lihtne, kui sul oli temaga koos väga hea, kui kõik tundus klappivat, sai tehtud tulevikuplaane...” avaldab naine. “Sooviksin, et ei peaks üldse talle mõtlema, sest see kisub vanu haavu lahti, aga pole neist mõtetest veel täiesti vaba. Ilmselt oli mu viga ka selles, et panustasin pärast temast lahkuminekut kohe olemasolevasse suhtesse ega lasknud endal eelmise purunemist korralikult läbi elada. Nüüd liigun vaikselt leppimise poole, et ma teda niikuinii kunagi ei unusta. Proovin lihtsalt olla tänulik, et ma selliseid tundeid üldse kogesin.”  

Mis oleks võinud olla...

Aili Tamming kinnitab omalt poolt, et mida rohkem on suhtes olnud häid asju, seda enam on pärast, mida igatseda. “Mõni inimene võib öelda: “Jah, ma saan mõistusega aru, et see oli ainuõige otsus,” aga valus on ikkagi. Siis tuleb samuti võtta aega, et leinata.”

Tihti kiputakse ka kinni jääma kujutelmadesse, mis oleks võinud olla, ja piineldakse igatsuse küüsis, mida ei saa leevendada. Kuidas sellest vabaneda? “Kui tunned, et oled jäänud liiga pikalt sellesse faasi, siis küsi endalt, kas oled valmis edasi liikuma. Mis juhtuks siis, kui veedaksid vähem aega mälestustemaale põgenedes või unistades sellest, mis oleks võinud olla? Mineviku või oleks-teemadega flirtijad kardavad elada ja olnust lahti lasta. Neil on hirm, et nad ei koge edaspidi elus seda, mida sooviksid, või kardavad taas haiget saada,” ütleb terapeut. Ta soovitab võtta vastu otsus, hakata elama täiel rinnal ning vältida nii palju kui võimalik võrdlemist. “Õitsvat lille ei saa kunagi võrrelda veel puhkemata õiega. Hoolitse oma uute potentsiaalsete kogemuste ja sündmuste eest ning ole neile avatud. Nõnda saavad need sinust taas teha parema ja õnnelikuma inimese,” soovitab nõustaja.

Südamel on armastuse mälu

Samas ei pääse me alati võrdlemisest. “See on üks inimpsüühika eripärasid, et kui kohtame uut partnerit, hakkame võrdlema inimeste omadusi – südamel on armastuse mälu,” selgitab Tamming. Kui kogeme armastust, siis neist aistingutest ja emotsioonidest tekib meisse justkui üks fail. Kui kohtame uut inimest, siis peab ta olema sama hea või parem, et eelmine fail “üle kirjutada”. Kui uued tunded on nõrgemad, jääb süda õhkama eelmise kaaslase järele. Kui tekib uus suhe ja uus partner on seksuaalses mõttes parem kui eelmine, siis ta “kirjutab” selle osa sinust üle ja sa ei igatse enam endist. “Kui uus partner on küll seksis hea, aga temaga ei ole turvaline rääkida, siis võid jääda igatsema oma endise kaaslasega rääkimise head kogemust – seda, mis on sinus veel “üle kirjutamata”,” ütleb Aili Tamming.

Olnut ei ole mõtet kahetseda ning mälestustesse ei tohi takerduda. “Meis on olemas võime luua uusi mälestusi. Kui oled kaotanud usu sellesse või ei tea, kuidas elus edasi minna, otsi abi. Mine teraapiasse või räägi inimestega, kes on samasuguses olukorras olnud ja elus edasi liikunud. Teraapia eelis on see, et terapeut aitab leida sinu jaoks sobiva viisi, kui tundub, et sõprade-tuttavate toimimise viisid sulle vastukarva on. Halvim, mis saab juhtuda, on see, kui järgmise kümne aasta jooksul mitte midagi ei muutu.”

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2016. aasta veebruarinumbris.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid