LAURA REISIBLOGI | Vietnami ahvide saar ja ujuv küla

Peale mitut kuud vaikust tegin otsuse, et hakkan taas enda reisiseikluseid teiega jagama. Viimased kuud on olnud minu jaoks ühed raskemad – kolm ja pool aastat õpinguid Tartus on nüüd lõppenud ning kolisin tagasi koju Viimsisse.

Uut on tihti raske tervitada, aga sellegipoolest olen avatud kõigele, mida elul mulle veel pakkuda on. Kolme kuu pärast olen ma Anne & Stiiliga seotud olnud juba terve aasta. Tahaksin väga tänada kõiki lugejaid ja jälgijaid, kes on alati mind toetanud ja mulle kaasa elanud. Nii tore on olnud teie armsaid kirju lugeda!

Juba kaheksandal märtsil sõidan Indoneesia pealinna Jakartasse, kus mind ootab kauaaegne kirjasõber Grace. Oleme Grace’iga kolm aastat postkaarte ja e-maile saatnud, ilma et oleksime kunagi tegelikult kohtunud. Nägemise pärast oleme mõlemad väga elevil. Lisaks sellele plaanin saada kokku parima sõbrannaga, kes on juba poolteist aastat Austraalias pesitsenud.

Plaan on reisida kolme nädalaga Jakartast Balile, kasutades transpordiks kõike muud peale lennukite. Vahemaaks tuleb ligikaudu 1000 km. Kindlasti ootan, et te, lugejad kommentaaridesse kirjutaksite, milliseid kohtasid teepeal kindlasti külastada ja millised vahele jätta.

Minu viimane rännak oligi novembris, kui külastasin oma kalli kaaslasega Vietnami kesk- ja põhjaosa. Vietnam muutub aastatega üha kuumemaks reisisihtpunktiks. Kui paari aasta eest seostus Vietnamiga vaid 75ndal aastal lõppenud sõda, siis nüüd nähakse ka sellest kaugemale. Hullumeelne turismivoog sinna on muidugi ka täiesti põhjendatud. Sellel reisil kogesin enneolematuid asju ning sattusin unistustest kaunimatesse paikadesse.

Muidugi on äärmiselt tülikas see, et Vietnam nõuab Eesti kodanikult viisat ja selle kogumaksumuseks tuleb umbes 40 eurot. Viisat nõuab ka Indoneesia, aga erinevalt Vietnamist saab selle vormistamisega tegeleda piiril, juhul kui reisi pikkus on kuni 30 päeva.

Väga palju küsitaksegi eelarve kohta. Levinud on arusaam, et rändamiseks on VÄGA palju raha vaja. Luksuste nautimiseks üldiselt ongi, aga reisida saab ka teisiti. Kõige enam maksavad lennupiletid, ülejäänu pealt saab korralikult kokku hoida ja seda tehes ei jää sa millestki ilma, elamus on seejuures hoopis kordades suurem. Muidugi on inimeste prioriteedid erinevad ja selline viis kõikidele ei sobigi, aga selle võimalikkust ei tasuks välistada.

Rändan oma jutuga nüüd lubatud ahvide saarele, mis oli meie Vietnami reisi üks eredamaid hetki. Saar asub Ha Long Bays, mis koosneb tuhandetest väikestest saarekestest riigi põhjaosas. Enne ahvide saarele jõudmist möödusime ulpivast kalurikülast, mis on eriline just selle poolest, et paljud seal elavad inimesed ei satu mitte iial mandrile, olgugi et see vaid paarisaja meetri kaugusel asub. Nad sünnivad ja surevad sealsamas, vee peale ehitatud külas. Igas külas elab 200–600 inimest. Vee peale on ehitatud kõik koolidest poodideni. Põhiline sissetulek on turism ning kalastus.

Praam sõidab Cat Balt ahvide saarele umbes 20 minutit. Saarel on vaid üks majutusasutus (Monkey Island Resort). Asukoht on muidugi suurepärane pere puhkusereisiks, sest eksklusiivne kuurort asub otse rannajoonel. Teisel pool saart elavad aga ahvid ja neid on väikese saare peal kümnetes kordades rohkem kui inimesi. Ahvid on inimestega harjunud ja noolivad turistidelt kõiksugu maiuspalasid.

Teisele poole saart ahviparadiisi pääsemiseks peab aga ronima üle terava kivikalju, mis on džungliga kaetud. Igaüks sealt läbi ei pääsegi. Meie seiklushimu see muidugi ei peatanud ja otsustasime ronida mäe otsa päikesetõusu ajal, sest ega iga hommik ei avane võimalus päeva nõnda ilusas kohas vastu võtta. Juhuslikult oli tegu just selle ajaga, mil ka väikesed sõbrad mäele toituma tulid. Kümnete kaupa möödusid ahvid, meid nähes veidi jahmunud. 

Tunni pärast oli ahvikari möödunud ja ere päike siras taevas. Samal päeval lahkusime saarelt, et võtta suund Hiina piiri äärde, erakordsesse Sapasse. Seal veetsime unustamatuid päevi riisipõldude vahel ja mägikülades rännates. Sellest kirjutan aga täpsemalt järgmises postituses.