REISILUGU: Chongqing – linn, mis kasvab iga minutiga

Oleme sada korda kuulnud, et mida aeg edasi, seda suuremat rolli mängib maailma majanduses Hiina ning nii on meilgi arukas seda kanti rohkem tundma õppida. Chongqingi linn ongi Hiina majandusime kehastus.

Mu ees laiub otsatu pilvelõhkujate armee. Päike pimestab silmi, ent näha pole killukestki sinist taevast, üksnes lahelaiune porivärvi Jangtse jõgi ning kõikjale imbuv udu. Seisan oma 32. korrusel asuva hotellitoa aknal ja kinnitan endale veel kord: “See ainult tundub mulle nii.” Alates liftist väljaastumisest näib mulle, nagu mu jalgealune kõiguks. Hiljem selgitab fenomenaalsete reisikogemustega grupikaaslane, Taani ajakirjanik Jens, et ajavahedega võib selliseid asju sageli ette tulla, ent praegu tunnen ennast tegelasena multifilmis “Lepatriinude jõulud”. See on film kahest metsas kuuse otsas elavast putukast, kelle kodu ühel päeval maha raiutakse ning tuppa jõulupuuks viiakse. “Kus me oleme? Ja kus on mets?” küsivad lepatriinud.

Erinevalt neist mul siiski mingi aimdus on, kuhu ma sattunud olen. See on Chongqing (hääldatakse tšongtšing), Edela-Hiina suurim linn. Kui palju siin inimesi elab, pole teada: linna tutvustavates brošüürides öeldakse 28 või 33 miljonit, meie giid aga jätab otsad mõõdukalt lahti – 15 kuni 35 miljonit. Hiina riik näeb Chongqingile ette uhket tulevikku – sellest kohast peab saama Edela-Hiina majanduse, tööstuse ja hariduse keskus. See tasub meelde jätta, sest Hiina ise oma 1,3 miljardi elanikuga ja uskumatute majandusnäitajatega mängib omakorda suurt rolli terve maailma tulevikus. Hiina riigi SKP kasvab nii mis mühiseb ja see kasv ei hämmasta üksnes läänt, vaid ka hiinlasi endid. Just Chongqingis näeb, mida see kasv tegelikult tähendab.

Käib töö ja vile koos.

Ilukategooriates jätab Chongqing palju soovida, ent tund tunni järel muutub linn puhtalt inimlikus plaanis üha huvitavamaks. See, mis siin toimub, on suur. Me põrkame pidevalt otsa ehitusjärgus hoonetele, sildadele ja teedele. Paarikümnekorruselise maja valmimine võtab siin aega vaid pool aastat ja väidetavalt arvestatakse ehitisi projekteerides sellega, et need mõne aja pärast jälle maha võetakse. Kogu seda miljonite kätepaaride loodud raudbetoonist maastikku polnud 20 aastat tagasi veel olemaski. Linna sugugi mitte kauget minevikku meenutab viiekorruselise maja kõrgune vabadusemonument Jiefangbei, mis seisab luksusbrändide poodidega ääristatud bulvari keskel ja oli veel mõni aeg tagasi linna kõrgeim ehitis.

Vana jaoks siin kohta ei ole. Kui, siis ainult väga üles vuntsitud kujul. Kohalike seas on popp külastuskoht vanalinn Cicique. Sellel Tallinna vanalinnastki väiksemal alal asuvad traditsioonilises stiilis vanad puitehitised, iga maja ees istub mõni pudukaupmees, õhk on söögilõhnadest paks, punased paberlaternad looklevad katuseservades ja rahvast on murdu. Väidetavalt on siinsed majad 200–300 aasta vanused. Meie reisiseltskond jääb skeptiliseks: mõni hoone tundub kuidagi liiga hästi säilinud. Hiljem kuulen, et siinkandis ongi tavaks kasutada mõistet “renoveeritud” ka sel juhul, kui maja on tegelikult pea uuesti üles ehitatud, lihtsalt üks ühele vana järgi.

Haruldased kaljuskulptuurid.

Siiski on ka paiku, mis oma ilu ja igavikulisusega vaikset aukartust tekitavad. Ühel päeval võtame ette paaritunnise retke Dazusse, kus on budistlikud kaljuskulptuurid, mis kantud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. See paik asub kõrgete mägede vahel, nii et omal ajal oli tegu väga metsiku ja raskesti ligipääsetava piirkonnaga – tõenäoliselt just seetõttu jäid Dazu skulptuurid ajaloosündmuste keerises hävitamata.

Lopsakasse metsa loodud skulptuurid paiknevad ringiratast ümber sügava oru, kokku on 300meetrisel lõigul oma 10 000 eri skulptuuri. Neist saab aimu, kuidas budism sulandus siinsetes paikades kokku kohalike õpetustega, nagu taoism ja konfutsionism. Põhiosa skulptuuridest meisterdas kohalik kunstnik, üks buda munk 12. sajandil, umbes 70 aasta jooksul. Kirevate pildikeste detailsus ja see, kui terviklikult kõik on säilinud, on jahmatav. Erilist kaasaelamist tekitavad näiteks illustratsioonid põrgu 18 eri tasandist, kus muu hulgas näeb ka seda, millised loomanäod ja maha raiutud jalad ootavad teispoolsuses ees joodikuid.

Hotpot on tuline.

Kui üks tavaline eestlane mõtleb Hiina peale, siis esimese hooga meenub talle ilmselt söök. Chongqing on Hiinas toidukultuuri koha pealt omaette kaubamärk. Nii nagu Münchenil on õlu, norrakatel kala, Pariisis pikk sai, on Chongqingil hotpot! Sellega läheme tutvust tegema kohalikku vabaajakeskusesse Hongyadongi. Iga lauasistuja nina all on väike pliidiraud, mille peal muliseb vürtsikas leem. Laua keskel asuvale keerlevale alusele on kokku kantud terve hunnik tooreid kanatükikesi, lihapalle, peekoniribasid, sekka taimsemat kraami, nagu seened ning lootosetaime lõigud. Ja siis hakkab mitmetunnine talitus pihta. Igaüks võtab orgi otsa meelepärase toidutüki ja küpsetab seda oma potikeses.

Kuna siinsed elanikud armastavad vürtsikat kraami, tasub ka muidu kõige tulisemate maitsete austajatel ettevaatlik olla. Teisest küljest aga – kui sa ikka tahad kõhu täis saada, siis pead harjuma. Selle õppetunni sain mõned päevad hiljem, kui läksime sööma suvalisse, ent kohalike seas ilmselgelt poppi toidukohta. Meie ei suutnud nende keelt rääkida ega nemad meie oma ja nii tellisimegi huupi midagi ära. Ühel hetkel jooksis teenindaja mu juurde väikse seesamiseemneõli kannuga, et ma tulikuumale toidule lonksu peale võtaksin. Mu kärtspunane nägu ja punnis silmad olid vist liiga hirmuäratavad.

Vürtsid on siin armastatud praktilistel põhjustel. Chongqing on erakordselt niiske kliimaga linn, mille kohal kõrgub pidev udumass. Tõsi, ega see õhk ka muidu väga klaar ei oleks, siin on ju koos kõikvõimalikud megatööstused. Peamine põhjus on aga siiski selles, et linn asub majesteetlike mägede vahel ning linna keskel saavad kokku Jangtse jõgi, mis on pikkuselt maailmas kolmas Amazonase ja Niiluse järel, ning Jialingi jõgi. Nii hoiavad mäed niiskuse linnas ega lase sel aurustuda. Lisage sinna juurde veel korralik palavus ning saategi igikestva aurusauna. Vürtsikas toit aitab sel puhul niiskust kehast välja tuua.

Aga milles peitub see hiinalikkus, mida paljunäinud inimesed Chongqingi eripärana esile toovad, jääb minu jaoks ikka veel küsimuseks. Ehk ongi see osalt selles tormakas arengus ja edasitõttamises?

Tants kivide keskel.

Reisi viimasel päeval plaanime külastada kesklinnas asuvat ala, mida pole veel jõutud pilvelõhkujatega täita. On vaid kümne meetri küsimus, kui puhtad tänavad ja uued majad asenduvad räämas lobudikega. Kuna linn asub mägisel pinnal, siis tuleb jõeäärsetesse piirkondadesse minnes laskuda alla paljudest treppidest ja seetõttu on üleminek ühest keskkonnast teise veel eriti silmatorkav. Kõrghoonete asemel asuvad siin majad, kus kõige suuremad hooned vaid viiekorruselised. Nii mõnegi arhitektuur on seejuures väga ilus, ent nüüd meenutavad nad räämas tondilosse, mis siiski täis ringi askeldavaid inimesi. Iga maja ees on lauake kaubaga. Kes vuristab sealsamas õmblusmasinaga, kes raiub seakintse tükkideks ja riputab need porise tänava kohale, kes mängib mahjongi. Kõik nad teavad, et paari aasta pärast neid maju siin enam ei ole ja seegi ala saab osaks uuest Chongqingist. See on kiiresti kaduv ajahetk selle linna ajaloos. Varsti ei mäleta enam keegi, milline oli see koht varem, ja tundub, et ega seda väga mäletada tahetagi. Uus elu kasvab peale.

Hilisõhtul restoranis istudes märkan üle tee, imposantse arhitektuuriga vastvalminud kunstikeskuse kõrval liikumist. Kostavad viisijupid, kõlab nagu igatsusest tulvil kohalik vana kooli popmuusika. Lähen lähemale ja näen, et inimesed tantsivad. Üksteise kõrval seistes vaatavad nad kaugusesse ja nende liigutused on täiesti ühesugused.  Kõik on paigas, kõik on teada. Selline kummaline korra austamine tekitab minus üksnes uusi küsimusi, millele ma vastata ei oska. Eks ma istun siin niisama vaikselt ja vaatan. Nende lohutute kivimaastike keskel mõjub see tants väga ilusa ja haprana.

Chongqing

• Edela-Hiina suurim linn, kus elab umbes 30 miljonit elanikku ning mis eeslinnadega kokku võtab enda alla ligi Austria-suuruse maa-ala.
• Oluline Hiina tööstuskeskus, kus tegeldakse kõigega keemiatööstusest nutitelefonide ehitamiseni.
• Eestist saab Chongqingi Helsingi kaudu Finnairiga.
• Chongqing on üks peamisi vahepeatusi teel Tiibetisse.

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2014. aasta oktoobrinumbris.