Soojendust teeme sõbrannaga São Paulo linnas, mida polnud möödunud augustis mahti külastada. Nüüd aga on aega küllalt, kuumust kell 7:30 juba 31 kraadi ja kohalikud sõbrad ütlevad kõik nagu ühest suust: Rios saab veel hullem olla! Cidade maravilhoso teine nimi olevat Hell de Janeiro. Varsti saame ise oma nahal proovida!

Mis puutub São Paulo karnevali, ei ole see sugugi kehvem, vähemalt kohalike patriootide sõnul, ning karnevalieelsed tegevused on alanud nädal enne ametlikku algust. Linnas, kus elanikke umbkaudu 12 miljonit, on lootust oodata rahvalt oskust pidutseda ja näidata kord aastas loomingulisust. Nagu paulistast sõber (loe: São Paulo elanik) nentis - "it is obligatory to be happy during the carnaval", seega oodata on palju rõõmsameelseid inimesi. Täpsemat pilti pidutsevate inimeste massist saab uudiste klipist siit

Kuna meie hotell asub strateegiliselt heas kohas, täpsemalt laia Avenue Paulista külgtänava ääres, sai pühapäeval koduuksest väljudes otse tagasihoidlikuma rahvamassiga sulanduda, et mitte kohe esimese korraga karnevaliisu ära peletada. Tänavaparaade nimetatakse Bloco de Rua ning registreerituid on ülimalt palju – vali aga! Tee on liikluseks suletud ja võim jalakäial (tantsijal). Kolonni eesotsas sõidab auto koos tuumikrahvaga, kes laulavad ja kütavad inimesi üles. Auto järel kõnnivad trummarid ja siis tuleb rahvamass. Laulavad ja tantsivad kõik! Oi, kuidas oleks tahtnud rohkem laulusõnu teada, seekord piirdusime "Mas que nada" kaasalaulmisega. Kuid tantsimiseks ei pea mingisugust erilist oskust olema – muusika ja ümberolevad inimesed panevad igaüht endaga kaasa liikuma, nii et ise ka üllatud, kuidas need sambaliigutused nüüd äkki selgeks said. 

Hindan teiste inimeste mõju enda elus väga kõrgelt, uskudes, et kõik me oleme nähtamatute energianiitidega ühendatud. Ning sain sellele järjekordse kinnituse – kui mu ümber on laialt naeratavad, nii lihtsatest asjadest nagu laulmine/tantsimine/sõpradega koosolemine siiralt rõõmu tundvad inimesed, võtan selle koheselt üle. Ja sellele kõigile lisaks suured D-vitamiini doosid! 

Ainuke kurb asi on selle lõputu pidutsemise juures see, et kodus oleks pidanud rohkem trenni tegema, et kuumuses pikemalt kui 2 tundi vastu pidada. Pühapäevane tantsulka oli vaid algus ja esimeseks korraks piisas meile väikesest kolonnist. Saime aimu, mis meid Rios ees ootab, kuidas liikuda igal võimalusel tänava varjulisel poolel, mis riided ja jalanõud panna jne. Ning esile kerkis hoopis tähtsam küsimus: mis kostüümi endale Rio karnevaliks valida?! Kas olla üks tuhandetest inglikestest, kiisudest, medõdedest või hoopis Lumivalgeke?! Kahjuks tõetruuks karnevali Lumivalgekeseks saab pigem meesterahvas, seega pole meil eriti šanssi. 

Esimesed sambaliigutused tehtud, otsustasin jahedust otsida São Paulo kunstimuuseumis, mis on Ladina-Ameerika üks enim külastatud muuseume. Brasiilia kaasaegse arhitektuuri sümboliks pärjatud hoone sai valmis 1968 ja seda kannavad vaid kaks külgmist tugisammast.

Näitusi saab vaadata kolmel korrusel ja minu isiklikuks lemmikuks olid maalide eksponeerimiseks kasutatavad betoonblokid koos klaasidega, mis peaks imiteerima lõuendi asetust kunstnikku molbertil. Ja alati on ju huvitav piiluda kunstiteose varjatud poolele.

Tuleb tunnistada, São Paulos ei ole liivarannaga ookeani, kuid mõnusalt saab aega veeta rohketes parkides, kuhu meil oli samuti asja. 

Inimesed on vaoshoitumad kui cariocad (Rio elanikud), kui näitavad huvi meie päritolu vastu, siis teevad seda viisakalt, räägivad heas inglise keeles. Ning 95% sagedusega oleme me Saksamaalt pärit. :)

Praeguseks aga peatse kohtumiseni, São Paulo, ja tere taas, Rio! Oleme Sind igatsenud!