Nii nagu ookean hingab teises rütmis, kui voolab Emajõgi, otsib Tallinnas Kopli kandis elav Anna oma ülikoolilinnast Londonist uusi rütme ja vaheldust. “Vahel on õhku rohkem vaja, metropoli teatreid ja melu, ning mõnikord on lihtsalt tore mööda Londoni poode käia, sest need riided, mida mina kannan, on väikesed ja alati lettidel alles. Allahindluse ajal ei peagi eriti kukrut kergitama.”

Veel üks asi, mida Anna Londoni elus armastab, on vabadus käia riides, nagu süda ihkab. “Eestis on mul tihti tunne, et blondidesse naistesse suhtutakse alavääristavalt. Kui soovime ühiskonnas võrdsust, ei tähenda see, et naised peaksid olema nagu mehed. Minul ei ole plaani kanda pükskostüümi ega lõigata juukseid poisipeaks selleks, et mind tõsiselt võetaks. Naine ei pea välja nägema nagu mees. See ei oleks mina, kui ma ei saaks kleiti kanda. Londonis võid kanda kas või pidžaamat, keegi ei alaväärista sind seetõttu.”

Kui mõni härra püüab teleajakirjanikku isalikult – “Oh, Annake!” – paika panna, võtab naine seda huumoriga. Küll aga on “Pealtnägija” töös palju pingelisi hetki ja siis vajab Anna oma perekonna tuge.

Jaga
Kommentaarid