“Olin kehaliselt üsna hiline tärkaja. Klassiõdede vormid olid juba naiselikumaks muutunud, minul aga mitte. Mind kutsuti pesulauaks, norisid nii poisid kui ka tüdrukud… Ootasin, millal mul ükskord tissid kasvama hakkavad. Kiusati seni, kuni enam polnud põhjust – ühel päeval hakkasin mühinal vormuma.

Ükskord koperdasin koolis, lõin rinna vastu tooli seljatuge, oli hästi valus, mispeale kooliõde teatas: “Sul on nüüd rinnavähk.” Ma jäin uskuma. Väga õrn oli see periood! Lapsed võivad nii julmad olla! Äkki olen minagi öelnud midagi, mis kellelegi hinge peale jäänud?

Kunagi ohkasin, et miks ma ei ole kriipsujuku-kõrend nagu mõned teised, miks mina pean vaeva nägema? Ema ütleb alati, et naiselik on ilus: “Naisel peab olema vormi ja mehel peab olema midagi kaissu võtta!”

Mu lemmikkehaosa on võib-olla jalad. Mul on selline kehatüüp, et kui juurde võtan, siis ülakehasse. Praegu tunnen end hästi täpselt sellisena, nagu olen.

Ma ei aja enam näost nii palju solki sisse kui varem, võib-olla seetõttu püsin vormis ka ilma trennita. Taimetoitlaseks hakkasin kolm-neli aastat tagasi.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena
Jaga
Kommentaarid