ILUOPI BLOGI | Teate, ühel päeval sai punnis ja väljaveninud kõhust mõõt täis

Olen otsustanud minna iluopile. Mina, kes ma olen aastakümneid pidanud seda valikut mittesobivaks (kord eetilises, kord rahalises mõttes). Aga teate, ühel päeval sai punnis ja väljaveninud kõhust mõõt täis. Olen proovinud eriliste tulemusteta küll trenni, küll toitumisega, aga oma kõhtu mul muuta ei ole õnnestunud. Muidugi võiks ju ka lihtsalt alla anda ja leppida asjadega, mida muuta ei saa. Aga.

Ma olen naine. Ma tahan olla ilus. Ka siis, kui mees on olemas ja lapsed suured. Ma tahan kanda ilusaid kleite, piha ümber vöösid, nööpida pintsakud eest kinni (isegi kõhu pealt). Ega ma kole ei ole. Aga ma ei ole rahul, et pean alati tegelema kõhu varjamisega ja valima riideid ning poose selle järgi, kui hästi need mu keha varjavad.

Olen kandnud ja sünnitatud neli last. Esimesed kaks sain kahe-, teised kolmekümnendates. Nii kõht kui saadud lapsed olid suured. Rasedus andis hoolimata erinevatele ennetusmeetoditele (õlitamine, massaaž) tulemuseks venitusarmid. Alguses tõmbas kõht kenasti tagasi. Peale kahte viimast last aga enam mitte. Leppisin venitusarmidega, enamusel sünnitanutest on need. Aga nüüd ripub lisaks nahk ja kõht on justkui pidevalt punnis.

Trenni olen läbi elu teinud. Soovides, et kõht peale sünnitust kiiresti tagasi tõmbaks ja kõhulihased normaalselt toimima hakkaks, olen üsna varakult alustanud kõhulihaste treeninguga. Peale viimaste laste sünnitust on kõht jälle muutunud – see jäi kuidagi vildakaks, nii et kõik püksid tundusid olevat viltuste õmblustega,  pugu on sageli punnis ja lisaks ripub "kott" ees. Kui varem sain ilusat aluspesu kanda, siis nüüd jääb lott üle aluspükste serva rippuma, püksid rullivad kas eest maha või tõusevad tagant üles. Mida peenem pesu, seda jubedam tulemus. Rinnuni veetavate spordialuspükste või Marati sooja pesuga on kena. Nagu natuke rase, aga vähemalt esteetiline vaadata.

Kuna ma pikalt imetasin, on ka rinnad inetuks muutunud – järele on jäänud pikad, tühjad, lisaks erineva pikkuse ja nibu suunaga rinnad. Rinda, mis on tühi, ei saa mahutada push-upi, mass "voolab" külgedelt välja, ega ka tõstvatesse korvidesse, sest selle asemel, et rind kaunilt pringiks tõuseks, jäävad need mul nagu kaks võbiseva pudruga täidetud kaussi... Vahel tahaks mehe võrgutamiseks minna ja seista ta ette paljalt või kaunis pesus, selg sirge ja pea püsti. Eksole. Olen seda teinud ka, aga seni vaid pimedas toas.

Olen oma kõhu eest võidelnud – pidanud dieeti, teinud rohkem trenni, püüdnud vältida stressi (pidasin punnkõhtu stressivööks). Aga nii see jäi. Sain pidevalt õnnitlusi viienda lapse ootamise puhul. Kui kaal oli suurem, oli kõht siledam, kui aga alla läks, läks kõht väiksemaks, aga rippuv lott tühjenedes sellevõrra silmapaistvamaks.

Ma tahan olla ilus. Ma olen ju ikkagi naine. Isegi kui mu mees lepib minu sellise kehaga ja ei piiksu, tahaks ebamugavust tundmata ja pikkade katvate riieteta rannas ja saunas käia, osta riideid, mille põhiliseks sobivuse kriteeriumiks ei oleks kõhu kinnikatvus.

Kuulsin, et korduvsünnitajatel võib tekkida diastaas. See on seisund, kus kõhu sirglihased ei tõmba peale sünnitust enam kokku, vaid neile jääb mõnesentimeetrine vahe vahele. Kõht on justkui teistsuguse kujuga, selili pead tõstes või tahapoole kallutades tekib kõhule kolmnurkne muhk. Hakkasin kahtlustama, et see võib olla ka minuga juhtunud. Guugeldasin, lappasin kliinikute kodulehti, lugesin naiste postitusi ja panin omale konsultatsiooniaja. Mõtlesin, et laseks asjatundjal end kõigepealt üle vaadata ja "diagnoosi" anda, enne kui üle mõtlen ja "tahan-ei taha, kardan-saan üle, on vaja-ei ole vaja" mõtetega hulluks ajan. Äkki polegi midagi hullu. Kirjutasin Niine Nahakliinikusse.