LOE JA OTSUSTA: telepaatilised kogemused – nõidus või juhus?

Kas inimesed saavad omavahel suhelda üksnes silmast silma – sõnade, kehakeele ja miimika abil? Või oleme suutelised ka vahemaa tagant teiste mõtteid ja tundeid tajuma?

Mu elus on olnud mitmeid juhtumeid, mis lähevad telepaatilisse valdkonda. Need ei ole elu ja surma küsimused, vaid argised pisiasjad, aga kahtlemata sellised, mis lisavad elule vürtsi ja salapära. Usun, et nii-öelda telepaatiline side on võimalik nendega, kellega oled väga lähedane või keda sul on teatud ajal oma ellu tingimata vaja.

Üks veidramaid juhtumeid ulatub paarikümne aasta taha, kui olin peikaga tülli läinud, kõndisin sihitult Tallinna tänavail ja mõtlesin ainult sellest, et mul on tarvis näha oma parimat sõbrannat. Järsku vaatasingi, et ta kõnnib otse minu ees. Hõikasin teda ja olime mõlemad hämmeldunud, et sellises imelikus kohas kokku saime, sest see ei olnud kummagi igapäevane trajektoor. Sõbranna elas tegelikult 100 kilomeetri kaugusel ja oli tulnud pealinna selleks, et varastatud pass politseist tagasi saada.

Ma ei arva, et suutsin telepaatia abil sõbranna teisest linnast kohale võluda, aga mäletan väga selgelt intensiivset mõtet, et mul on vaja temaga rääkida. Ma lihtsalt kõndisin seal, kuhu mul otseselt asja polnud, ja tajusin väga veidrat tunnet, kui nägingi teda enda ees astumas. Nüüd, kui palusin ka temal seda seika meenutada, kraamis ta välja oma päeviku: “Tallinnas juhtus midagi imelikku. Mõtlesin kogu aeg, et võiks Merkat näha. Vahtisin trolle, vastutulijaid jne. Järsku keegi hüüab ja see pole keegi muu kui Merka. Täitsa lõpp. Mul oli õudselt hea meel. Tal vist ka.”

Küllap on paljud kogenud ka hetki, kui mõtled, et peaks kellelegi helistama, juba toru haaranud – ja just sel momendil heliseb telefon ning teisel pool ongi inimene, kellega rääkida tahtsid. Skeptikud ütlevad, et see on lihtsalt juhus! Sest kui palju oled sa kellegi peale mõelnud ja ta EI OLE sulle helistanud või vastupidi? Olgu kuidas on, minu meelest kaasneb selliste momentidega alati eriline tunne, mis ütleb, et midagi on teisiti.

Tekib tugev tunne

Personalijuht ja vaimsete teemade huviline Helena (37) juhustesse ei usu. “Arvan, et igal asjal on põhjus ja tagajärg ning on seos inimeste vahel,” ütleb ta.

Helena on telepaatilist sidet kogenud mitme lähedasega, aga kõige tugevam kontakt on tal elukaaslasega. “Meil on tihti nii, et mina hakkan numbrit valima, aga tema juba helistab, või helistan talle, ja tema ütleb, et just haaras telefoni. Või võtan mobiili, millel on “hääl maas”, kätte just sel hetkel, kui tuleb tema kõne. Muidugi, elukaaslase puhul võibki olla nii, et mida rohkem oled seotud, seda tõenäolisemalt võidakse samadest teemadest rääkida ja sarnaselt mõelda,” leiab Helena.

Kuid mitte ainult elukaaslasega pole tal eriline kontakt. Sama on ka hea sõbrannaga, kellega nad iga päev kokku ei puutu. “Kui mul tekib hommikul sõbranna suhtes intensiivne tunne, siis päeva peale ta helistab mulle,” kinnitab Helena. “Oleme rääkinud, et tunneme ära, millal on meil teineteist vaja. Sellist tunnetust saab usaldada, sest kui sul on inimesega tugev side, ei pea iga päev uurima, kuidas tal läheb. Samasugune kontakt on mul ka ema ja pojaga.”

Muidugi käib meil päeva jooksul peast läbi sadu erinevaid mõtteid ja kui hakata igas neist erilist tähendust otsima, võib segadusse sattuda. Helenagi ütleb, et vahel tahab ta niisama sõbrannaga lobiseda ega otsi sellest mingit tähendust, aga kui ta tajub, et kellelgi on mingi mure, siis see ei ole lihtsalt mõte peas, vaid päikesepõimikusse tekib justkui raskustunne ja miski hakkab nagu hinge kinni pigistama. Siis ta teab, et selle inimesega on tarvis ühendust võtta.

Helenale meenub üks omapärane juhtum lapsepõlvest. “Olin väike, eelkooliealine, kui jäime õega kahekesi koju. Ema läks kinno ja palus meil magama minna. Meil aga hakkas toas jahe ja otsustasime ahju kütta. Siiber oli juba kinni lükatud, kuid ahi oli veel kuum. Kuna puid ei olnud, panime karbitäie ema kummist lokirulle ahju ning läksime magama. Ärkasime selle peale, et meid viidi toast välja. Kõrvalmajas elav onunaine oli meile tulnud ja leidnud kohale jõudes eest suitsu täis toa ja kaks magavat last. Onunaise sõnul tekkis tal tugev sisemine tunne, et ta peab tulema meid vaatama, kuigi oli juba hilisõhtu,” lausub Helena.

Süda teab

Psühholoogiline nõustaja Anneli Salk arvab, et igale inimesele ongi sünniga kaasa antud taju, millega ta tunnetab, kuidas lähedastel läheb, aga sageli oleme selle ande loogilise mõtlemisega n-ö kinni pannud. Nõustaja kirjeldab seda taju kui intensiivset tunnet, mis tekib, kui teise inimesega on toimunud midagi argist piiri ületavat. “Näiteks on lähedasel väga raske periood või on juhtunud hoopis midagi ülirõõmsat – siis tajume erilist tunnet. See info jõuab meieni kas raske ängistusena või rõõmsa emotsioonina,” tõdeb nõustaja. Anneli Salk toob samas välja, et tähtis on, mida selle tundega peale hakkame: “Hästi oluline on koostöö parema ajupoolkera (mis on intuitiivne) ja vasaku ajupoolkera (mis on loogiline) vahel, enne kui sellele tundele reageerida.”

Nõustaja sõnul on mõlemad äärmused kehvad – nii see, kui iga mõtet võetakse märgina, kui ka see, kui sisetunnet üldse ei usaldata. “Neil, kellel selliseid kogemusi ei ole, on õigus olla skeptiline ning alati on hea, kui inimene mõtleb olukorra ka loogiliselt läbi. Näiteks kui laps välismaal reisib, võib vanemal olla kogu aeg ärevus sees. Loetakse netist jubedate sündmuste kohta ja keeratakse end üles, kuigi tuleks säilitada reaalsustaju.”

Kohtumine unenäos

Kuna ärkvel olles on meie pea enamasti argimõtteist tuubil, siis vahel juhtub, et sõnumid teistelt inimestelt jõuavad meieni unenägude kaudu. Eeva (40) ei usu selgeltnägijaid ega ettekuulutusi, aga tal on mitu kogemust, kus ta just unenäos on saanud aru, et keegi tahab talle midagi öelda.

“Üks lugu juhtus umbes 20 aasta eest. Olin aasta tagasi poisist tema algatusel lahku läinud, kui nägin unes, et ta saatis mulle kirja, kus kurtis, et pole mind unustanud ja tahaks tagasi. Imestasin veel selle unenäo üle – olin just äsja meeletult armunud ja polnud eelmisele boyfriendile enam mõelnudki. Aga möödus paar päeva ja sellise sisuga kiri temalt oligi postkastis,” räägib Eeva ja toob välja teisegi juhtumi. “Paar aastat tagasi nägin unes, et sain kirja sõbralt, kellega polnud pikemat aega suhelnud, kuid kellega olime väga lähedased. Kirjas seisis, et tal on ääretult raske ning tal on tarvis mind näha. Ärgates oli mul väga ebaharilik tunne ning kontrollisin kohe postkasti, kust leidsingi peaaegu sõna-sõnalt samasuguse kirja.”

Eeva ei oska selgitada, kuidas, aga mingil põhjusel tundis ta, et need inimesed tema peale mõtlevad, ja see tingis ka unenäod. “Ma näen väga palju unenägusid ja enamasti ei tähenda need midagi. Kui aga tõesti tähendavad, saan alati sellest aru. Sellistest unenägudest jääb teistsugune, kripeldav tunne. Ma ei oska arvata, miks need asjad mu unedesse on tulnud. Ju siis on need inimesed minu peale nii kõvasti mõelnud, et olen seda tajunud,” mõtiskleb Eeva.

Anneli Salk ütleb omakorda, et me suhtleme ka mõtete tasandil – inimesed saadavad teistele mõtteid, tajuvad neid ja haaravad olulisi õhust. “Kui info päevateadvuses meieni ei jõua, võib see juhtuda unenäos. Mõnel inimesel on unenäod väga selged – ta näebki tervet kirja. Teise unenäod on ähmasemad – näiteks keegi lehvitab või tehakse midagi kellegagi koos. Kohati on raske vahet teha, kas me mõtlesime mõnele inimesele päeval ja ta ilmub seepärast unes või on tal meile midagi erilist öelda ja näeme teda unes seetõttu,” räägib nõustaja.

Tänuväärne kontakt

Anneli Salk lisab veel, et mida klaarim meie meeleseisund on, seda selgemalt võtame teiste sõnumeid vastu ja teeme vahet, mis on sõnum ja mis vaid uitmõte: “Kui meel on väga segane (oleme infoga üle koormatud või on meeleolu kehv), siis võib üle mõelda ja hakata iga väikest detaili kahtlustama, et “oi-oi, nüüd ta mõtleb minu peale”. See on tegelikult soovmõtlemine.” Näiteks on paar lahku läinud ja naine näeb igal pool “märke”, et mees võtab kohe kontakti. Sellisel juhul tuleks reaalsusele näkku vaadata – kui oled juba mitu nädalat patja nutnud, aga endisest kaaslasest kippu ega kõppu kuulnud pole, siis kujutad endale asju lihtsalt ette.

Üldiselt on nõustaja arvamusel, et kui märguanded on väga reaalsed, siis tuleks analüüsida, mida nendega peale hakata. Kui neli korda ühe tunni jooksul meenub kunagine pinginaaber – kas helistada talle, kirjutada meil või lihtsalt saata talle mõttes häid soove? Kui lähedane inimene arusaamatul põhjusel liiga tihti meelde tuleb, siis võiks ju temaga ühendust võtta ja küsida, kuidas tal läheb. “Kui isiklik kogemus näitab, et meile tõesti tulevad lähedased siis meelde, kui neil on raske või nad mõtlevad meie peale, siis võib tänulik olla, et meil on telepaatiline kontakt oma lähedastega olemas,” usub Anneli Salk.

PS. Kui olin seda artiklit lõpetamas, helistas abikaasa küsimusega, kas tuua mulle midagi poest. Ütlesin, et mul ei olegi mingeid soove, aga kui ta just tahab midagi tuua, üllatagu mind (endal tuli silme ette üks kindel ploomiveini mark). Poole tunni pärast, kui mees koju jõudis, võttis ta kotist kaks pudelit täpselt seda veini...

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2016. aasta aprillinumbris.