"ERKI oli pigem elamise ja olemise koht" ehk Anu Samarüütli mälestused kooliajast

Helistasin Kaubamaja nurga telefoniputkast vanematele. Hüüdsin torusse: “Ma sain ERKIsse sisse!” ja tajusin, et see on üks minu elu tähtsamaid hetki. Oli juhtunud ime! Universum oli ulatanud mulle käe ja tõmmanud mind ühest reaalsusest teise.

Minu pääsemine ERKIsse (Eesti Kunstiakadeemia toonane nimi oli Eesti Riiklik Kunstiinstituut – toim) oli olnud ebatõenäoline. Ehkki olin käinud ettevalmistuskursustel, jäid minu joonistus- ja maalimisoskus pehmelt öeldes algeliseks. Kõigest hoolimata sai 1984. aasta sügisel minust ERKI tööstuskunsti õhtuse osakonna üliõpilane.

Tegelikult tahtsin õppida moodi, kuid sinna oli tohutu konkurss. Üks koolivend soovitas teha kavala skeemi ning astuda hoopis tööstuskunsti osakonda – tänapäeval nimetatakse tööstuskunsti peene nimega disain. Kuna ma ei teadnud, mis asi see disain täpselt on, organiseeriti mulle kohtumine elusa ja ehtsa disaineriga, kelleks oli proua Ene. Ene tegi mulle kahetunnise disaini kiirkursuse ja andis hädaolukorraks oma telefoninumbri. See number päästis mu naha, kui sisseastumiseksamil anti ülesandeks “dünaamiline kompositsioon geomeetriliste kujunditega”. ERKI söökla ukse taga seinal oli maja ainus tasuline telefon, õnneks oli Ene kodus ja õpetas mind: “Kasuta rohkem ringe, pane need kulgema alt vasakust nurgast üles paremasse nurka, siis ongi dünaamiline kompositsioon!”

Väike tüdruk meeste maailmas

Disaini õhtuse osakonna ruumid asusid instituudi ülemisel korrusel, kokku oli meid ehk neli-viis inimest, aga isegi kahe-kolme inimesega kursused olid ERKIs täiesti tavalised. Enamik õhtuses osakonnas käijatest olid töötavad täiskasvanud, mina olin noorim ja ilmselt sellepärast olid õppejõud minu suhtes armuliselt halastavad. Igal juhul tundsin, et olin jõudnud lõpuks koju, pelgupaika. Uka-uka, mina prii, hüvasti, “normaalsus”!

Tööstuskunsti osakond oli meeste maailm. Kõik õppejõud olid mehed ja enamik üliõpilasi ka. Õppeained olid samuti mehised ja praktilised: joonestamine, kujutav geomeetria, tugevusõpetus, matemaatika; ukselingi, vesijalgratta ja laualambi joonestamine koos tehniliste sõlmede lahendustega. Tööriistakasti ja riidenagi disainimine ning ehitamine, puukausside treimine, fontide ja logode joonestamine. Ma ei tea, kuidas ma selle kõigega hakkama sain, täielik totu omakootud neoonroosas hiidkampsunis, mida kaunistasid pikad tolknevad neoonrohelised vihmaussid. Võib-olla vaadati, et see vahvlilokkidega pesamuna on üks paras soperdaja – aga laseme tal katsetada, vaatame, mis juhtub, äkki saab nalja!

Minu armas isa õppis tööstuskunsti koos minuga, nii nagu ta oli koos minuga läbinud kogu keskkooli matemaatika- ja füüsikakursuse. Tema aeg möödus nüüd ehitades, saagides ja toksides. Oma nüride töövahenditega ta eriti siledaid ja voolujoonelisi pindu ei saavutanud, tööriistakast tuli krobeline ja vildakas, aga see-eest rõõmsalt kollane ning on kasutuses siiani, komisjoni antud hinne oli rahuldav.

Tunnid Kaido Olega

Ühel hetkel maandusin tööstuskunsti päevases osakonnas, sattudes samale kursusele praeguse kuulsa maalikunstniku Kaido Olega. Kaido tegi kõike superhästi. Tema nagid, kausid ja tööriistakastid olid perfektse viimistlusega objektid, mida võiks praegu tarbekunstimuuseumiski näidata. Kaidolt õppisin maalimist guaššvärvide, laiade pintslite ja rulliga – töövõtteid, mida praegugi kasutan. Tegime Kaidoga üheaegselt ettevalmistusi teisele erialale üleminekuks: tema maali-, mina moeosakonda. Kuna minul oli vaja moeosakonna jaoks kududa kindad, Kaido aga pidi maalima suuri proovitöid, siis kukkuski nii välja, et mina istusin ja kudusin, samas kui Kaido mind maalis.

Iga asi, mida õpid, on millekski hea. Need kolm aastat tööstuskunsti osakonnas olid kui kogemata kaela kukkunud õnnistus. Mis sellest, et õppetöö läks üle kivide ja kändude, aga ellu jäin ja paremaks sain. Siiani armastan disaini ja graafilist disaini.

Unistuste erialal

Pärast kolmeaastast ringi jõudsin välja sinna, kust olin tahtnud alustada – moeosakonda. Kui ERKIsse sissesaamisel oli tunne, et olen jõudnud koju, siis moeosakonda sisse saades tundsin, nagu oleksin saanud endale ka päris oma toa. Ole lahke, võtmed on siin, värvi seinad selliseks, nagu soovid, ela end välja ja sisusta, nagu ise tahad!

Moeosakond oli nagu soe ja sõbralik süli, mis tulija heatahtlikult vastu võttis. Siin oli isegi oma “valvevanaema” – tädi Rutt, kelle tööülesandeks tundus olevat lihtsalt lahke olemine ja alati kohal viibimine, vahel ka üliõpilastele käsitöö ja kudumise õpetamine. Kõik tundsid ja hoidsid kõiki, iga üliõpilane ja tema hullemadki katsetused leidsid sooja tagasisidet. Üks moeosakonna staare oli Jüri Siim, kuulus moemaja mannekeen, kes tegelikult oli konstruktsiooni ja tehnoloogia õppejõud. Alati kui mõni ekstravagantselt riietunud tudeng uksest sisse astus, hüüatas Jüri: “Armas taevas, kust TEIE siis niiviisi tulete, kõrvad laiali, ühes jalas roosa, teises sinine sukk!” Jüri meelest jooksid kõik moeüliõpilased ringi, “kõrvad laiali”. Põhimõtteliselt oli tal õigus. Jüri käest on mitmed generatsioonid, mina kaasa arvatud, õppinud meesteülikonna õmblemist, mida peetakse üheks keerukamaks rõivaesemeks üldse.

Kuna tahtsin õppida paremini joonistama, siis otsustasin hakata käima Kaljo Põllu tunnis. Kaljo mind minema ei ajanud, oli küll üllatunud isetulnud õpilase üle, aga alati ülijulgustav ja heasoovlik. Inimesest saab kiitmise, juhendamise ja julgustamise abil välja meelitada mõndagi imelist. ERKI ei meenutanud tegelikult üldse kooli, sinna sai mindud hommikul ja oldud hilisööni, vahel isegi ööbitud, kui suur töö pooleli. ERKI oli pigem elamise ja olemise koht.

Igasugused loomingulised õppeasutused on põnevad ka selle poolest, et nad sisaldavad ja tõmbavad ligi värvikat seltskonda – alates joonistusmodellidest kuni tähtsate professorite ja tuntud loojateni. ERKI söökla oli parim koht inimvaatluseks. Seal oli vahesein, mis võimaldas areenile astumist iseäranis dramaatilisel ja üllataval moel, kandikul sült, keefir ja munad majoneesiga. Tarmo ja Toomas Urb olid alati kohal. Ja lillade kätega Henry Laks. Lillad olid ta käed sellepärast, et ta õppis nahakunsti ja nahku värvides jäi värv kätele kauaks püsima. Sööklas käisid ka dekoratiivse välimusega punkarid ja legendaarne egüptoloog Sergei Stadnikov. Stadnikov pidas ERKI üliõpilastele loenguid teemal kommunism või midagi sarnast Nõukogude Eestisse sobivat. Tegelikult ei rääkinud ta sõnagi kommunismist, vaid ikka ainult Egiptuse ajaloost. Nii vaba kool oli ERKI, ei mingit ideoloogilist ega poliitkorrektsust!

Üks mõnus ja vaba koht

Minu tee moeosakonnas oli lõbus, erivärvilistest sukkadest ja kottpükstest kuni mutandikostüümideni, mustvalgest värvideni. Kui mu modellid lõpuks ERKI aulas lõpukomisjoni ees reas seisid, seljas karvaste varrukatega “urbanistlikud univormid”, mis olid nii kaugel igasugusest univormist, kui üldse sai olla, jõudsid lõpule minu seitse aastat selles armsas vanas majas, mida enam ei ole. Samal, 1991. aasta suvel sai Eesti uuesti vabaks, Moemaja ja Siluett olid lammutatud, teised moeettevõtted vaakusid elu ja surma piiril. Vana oli lõppenud ja uus ei olnud veel alanud. Kaubamaja kangaosakonnas müüdi umbes kümmet eri sorti kangast, oranži ja lillelist sitsi ja polüesterkardinaid. Tööle suunamist ei toimunud ja nii saigi minust vabakutseline moekunstnik.

Viimased kümme aastat olen olnud EKA moeosakonnas külalisõppejõud. EKA oli ja on nüüdki üks mõnusamaid ja vabamaid koole, mida tean. Põhimõtteliselt on see koht, kus kasvada iseendaks ja kus saab teha mida tahes, kui selleks vaid tahtmist on. Vahel kõlab hääli, et milleks meile oma kunstikõrgkool. Milleks neid kunstnikke vaja on? Inimühiskond on nagu organism, kus igal organil on oma koht ja ülesanne. Loojad on alati olnud ühiskonna südameks, süda on holistiline ja intuitiivne ning südamel on vahetu side Kõiksusega. Kui loomeliidud aitasid Eestil vabaks saada, siis nüüd aitavad loojad meil vabaks jääda. Loojaid pole meil palju, hoiame neid!

Anu Samarüütel (51)

Olen vabakutseline kunstnik ja disainer. Vahel tegelen illustratsioonidega või maalimisega, vahel valmistan unikaalehteid ja siis jälle disainin kangamustreid. Viimase aja töö on šablooni-siiditrükis T-särgid väikeseeriatena. Harva teen mikro-moekollektsioone, pigem loomingulise eneseväljendusena kui müügiks. Pärast EKA lõpetamist 1991. aastal olen olnud teatris kostüümikunstnik (Mati Undi lavastustes), moetoimetaja eri väljaannetes, raamatute autor, illustraator. Olen osanik Eesti disaini poes Nu Nordik. Külalisõppejõuna õpetan EKAs moeillustratsiooni.

Artikli leiab ka Anne & Stiili 2017. aasta mainumbrist.