Anne & Stiili 2017 TOP 5: Lenna Kuurmaa: olen praegu elu parimas vormis

Kõrgustest laskunu ei ole kaskadöör ega kehadublant, vaid muusik ja kahe lapse ema Lenna Kuurmaa (31).

"Kõrgust ma ei karda. Eesti Laulu finaalis lendasin lavalt rahva peale umbes viie meetri kõrguselt. Mõtte lavašõu kujundamiseks sain neist paarist korrast, mil käisin õhuakrobaatika joogas Karina juures, kus harjutusi tehakse kangastega. Maksimaalselt tore, ei tundunudki trennina! Alles järgmisel hommikul valutasid lihased, milliste olemasolust varem aimugi polnud.

Praegu olen heas vormis, vist elu parimas siiani. Ometi mõjutab rasedus keha väga tugevalt ning mitte ju väga ammu sünnitasin kaks last (Lenna ja muusik Robert Vaigla tütred on neli ja kaks aastat vanad – toim). Õnneks olid sünnitused kerged. Pärast hakkasin kohe tegema harjutusi kõhu- ja seljalihaste tugevdamiseks. Praegu ma regulaarselt ei treeni. Pole aega. Minu trenn on see, et tõstan hommikust õhtuni lapsi, tempo on kiire, ei saa lösutada ega rasva koguda. Ühesõnaga, aktiivne eluviis! Lapsepõlves olin hästi sportlik. Ilmselt on see hea baas toonuse hoidmiseks. Mu arstist ema on kasvatanud mind vaimus, et tuleb palju õues olla, suvel ujuda ja talvel suusatada. Mais alustame hooaega Setomaa suvekodus, veedame aega väljas nii palju kui võimalik. Seal pole televiisoritki, lapsed lähevad õue ja vaatavad, millega mängida annab: kivide ja käbide ja tigudega.

Olen ülitänulik heade geenide eest, mu ema näeb väga hea välja. Kui ta sai 45aastaseks, ütles, et paneb nüüd vanuse seisma. Ja panigi! Ega ükski naine tõenäoliselt vananemist rõõmuga oota, ikka tahaks särada püünel noortega võrdselt. Aga see on elu loomulik kulg, millega tuleb leppida.

Toitumises kuulan palju oma keha. Mille järele isu, seda söön. Üritan jälgida, et millegagi ei liialdaks. Kõige lihtsam tõde ongi hoida tasakaalu: siis ei teki probleeme, millega tuleb hakata maadlema. Jälgin tervislikkust, aga töö tõttu paraku ei saa mõnikord mööda hilisõhtul bensiinijaamast kaasa haaratud toidust. Siis ma ei stressa, teen järgmisel päeval endale eriti värske rohelise salati. Oli periood, kui sõin vaid taimetoitu, aga siis lisasin menüüsse kala. Liha maitses mulle eriti lapseootel olles. Eelistan puhast eestimaist talutoitu, kuid kuna see on päris kallis ning igal pool seda ei müüda, siis suhtun teemasse mõistlikult.

Vett peaksin küll rohkem jooma, ka häälearst käsib. Pärast teise lapse sündi tekkis mul ükskord nii terav peavalu, et pöördusin EMOsse. Haiglas pandi mind tilgutite alla ja manitseti: jooge vett! Vedelikupuudus võib tekitada peavalu.

Jalal on mul tätoveering, haldjas. See jääb meenutama pöörast aega ja noorushullust, kui tuuritasime Vanilla Ninjaga välismaal. Keeleneedi võtsin ära aastaid tagasi. Tätoveeringud mulle meeldivad, aga aeg-ajalt olen teinud näitlejatööd ja rollide jaoks pidevalt kehajoonistusi peita oleks natukene segav. Praegu osalen “Kättemaksukontori” võtetel. Suvel Kuressaare ooperipäevadel hakkan laulma naispeaosa Rein Rannapi rokkooperis “Nurjatu saar”.

Unega on mul õnneks hästi. Kell üheksa õhtul olen juba sama väsinud kui lapsed, nii et mingit oma asja teha eriti hästi ei õnnestu. Läksin Räpina aianduskooli tekstiilkäsitööd õppima. Koome, õmbleme, värvime lõngu. Kodus üritad ikka mitut asja korraga teha: süüa valmistada, telefoniga rääkida, lastega toimetada… Tõeline teraapia on nokitseda koolis kuus tundi järjest seto pitsi kallal. Väga soovitan!

Otseselt ohus pole mu elu olnud. Kõhedaim kogemus oli viis aastat tagasi sõit Afganistani, sõduritele esinema. Kõrge sõjaväeülemus ütles: te saate ju aru, et lähete sinna oma vastutusel. Sel hetkel mõtlesin, mis mõttes, aga muidugi oli see tõsi.

Olen üldiselt rõõmsameelne, paadunud optimist. Kui tunnen end väsinuna, piisab lastega rabasse minekust. Läinud sügisel sõitsin kaheks nädalaks Mongooliasse. Tundsin, et on vaja võtta hetk endale. Olin lastega jutti kodus olnud kolm ja pool aastat… Loodus on mulle tasuta ravim, annab vaimurahu."

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2017. aasta mainumbris.