STIG RÄSTA KOLUMN: oleme pere-eelarvega defitsiidis!

Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha? Võib-olla on selle lause patenteerinud teater NO99? Igaks petteks viitan neile, et ei juhtuks mingit jama. Aga muidu on see väga hea küsimus. Ka meie peres tihti huulil.

Tolm koosneb igasugu jubedusest, mida väga siin nimetada ei taha. Tolm võib tekitada haigusi ja sellega võitlemine on igapäevane nuhtlus. Ükskõik kui palju sa ka ei pühiks ega peseks, tolm tuleb alati tagasi. Õudne. Aga kuhu kaob raha?

Pool aastat tagasi hakkasin huvi tundma, kuidas meie pere eelarve välja näeb. Istusime ühel õhtul laua taha ja panime kirja oma väljaminekud ja sissetulekud. Tulemus oli ausalt öeldes murettekitav. Märkasime, et nii nagu meie valitsus, oleme ka meie eelarvega defitsiidis. See tähendab, et kulud ületavad tulusid. Et elame säästude arvelt. Kuna see ei näinud jätkusuutlik välja, pidime midagi muutma. Hakkasime jälgima muutuvkulusid. Muutuvkuluks on meie peres kindlasti toit. Nii väljas söömised, kohvijoomised, aga ka poekraam. Lisaks erinevad üritused. Sünnipäevad, peod, kinod ja nii edasi. Pluss transport ja kütus. Olgu veel lisatud, et kui enne arvasin meie pere eelarvet lapse sünni järel tohutult kasvavat, siis selgus, et lapse peale ei kulu esialgu kuigi palju.

Kunagi ammu tõmbasin alla laheda äpi, kuhu sai kulutusi liikide kaupa mugavalt kirja panna, ja võtsin selle nüüd uuesti kasutusele. Esimese kuu möödudes selgus, et lisaks meie väikesele perele peaks kuskil peituma üks lõvi, kes tarbib räigelt nii toitu kui ka tarbeesemeid. Kogu see teema vääriks kindlasti veel palju sügavamat käsitlust, aga püüan lühidalt kokku võtta.

Märkasin, et oma lähimas, valdavalt punastes toonides poes maksab minu kahe kilekoti sisu kokku umbes 85 eurot, kusjuures kõik sellest kaubast on vajalik ja vältimatu. Kujutage ette ‒ see on peaaegu poolteist tuhat krooni. Jah, ma endiselt arvutan mõnikord summasid ümber kroonidesse. Mulle meeldib endale meenutada, kuidas meie elatustase ja majandus on kenasti ikka tõusvas joones läinud.

Sain aru, et probleem on kusagil mujal. Sõber soovitas minna pigem valdavalt rohelistes toonides poeketti, kuna seal on hinnad odavamad. Mõtlesin korraks selle peale, aga harjumuste orjana leidsin, et mulle ei meeldi nende poodide asukohad, lettide asetus ja ka see, kuidas kaup on paigutatud. Kust selline veider seos on tekkinud, ma ei tea. Olin kuulnud, et toidupoe kaupade paigutus ja värvivalik jne nõuab tohutut planeerimist ning et ostjate harjumusi on uuritud aastatuhandeid. Aga et kogu see värk tegelikult ka mõjub, oli minu jaoks uudis.

Käisin lõpuks siiski rohelises poes ära ja seal tuli kahe kilekotitäie kauba hinnaks umbes 55 eurot ehk alla tuhande krooni. Mäletan, et krooniaja lõpus kulus ka vahel poes natuke alla tuhande krooni. Roheline pood on niisiis märksa soodsam. See asub küll kaugemal, aga igapäevakaupade pealt hoian ma nii palju kokku, et saan osta kuus kaks paagitäit autokütust. Paak on väga mahukas, seega saate arvutada, kui suur kokkuhoid tuleb.

Kulude kirjapanemise harjumuse sain kaasa emalt. Tegime seda perega kunagi krooniaja alguses, kui olid rasked ajad ja oli vaja välja selgitada, kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha. Ma saan aru, et vanemal generatsioonil on see komme rohkem sees kui nooremal. Soovitan kindlasti proovida ‒ see väike harjumus annab teile aimu, kes te olete ja millest teie tolm koosneb. Meie tolm koosneb igatahes igapäevastest asjadest, aga palju ka impulssostudest.

Nii et hakkame vähem maksma!

Kolumn leidub Anne & Stiili 2017. aasta juuni ajakirjas.