ILUOPI BLOGI | Operatsioonipäev on käes!

Kaks kuud on möödunud ajast, kui mul oli määratud toimuma ilulõikus. Kuna vereproov enne operatsiooniaega oli ootamatult kehv, tuli lõikus edasi lükata.

Tänaseks olen kaks kuud verd parandanud – tarbinud igapäevaselt 200 mg rauda, lisaks söönud punast peeti ja veiseliha. Nüüd näitab vereproov, et hemoglobiini ja punavereliblede tase on piisavalt hea, et lõikus ette võtta.

Enne lõikust tuleb võtta ette ka mammograafi külastus, kuna ma ei ole ammu käinud. Valetan, pole kunagi käinud. Ebamugav, kuid kahtlemata vajalik protseduur, et rindade tervislik seisukord selgeks teha. Tehtud see sai ja tulemused ka kohe käes. Kõik on korras.

"Tere tulemast kliinikusse homme hommikul kl 8.15! Ära söö ega joo enne midagi." Hästi. Sel päeval lähen koju, söön ja joon, mis pähe tuleb, ja pakin asjad. Ligunen vannis (jumal teab, millal jälle saab). Öösel näen unes, et söön ja kuulen häält mulle ütlemas, et mida sa teed?! Sa ei tohi ju süüa! Ehmatasin, et nüüd jääb lõikus jälle ära. Oeh, kõigest uni...

Ärkan kella peale viimasel minutil (et nälga ja paanikat ei jõuaks tundma hakata). Riided selga, klapid pähe, asun haigla poole teele. Lemmikmuusika, kevadhommik, linnud laulavad... ja mina lähen vabatahtlikult noa alla. Püüan sellele mitte mõelda. Tegelikult olen ma täiesti rahulik, kuna on tunne, et midagi võib veel ette tulla, mis operatsiooni ikkagi ära jätab.

Jõuan haiglasse. Oh, kui rõõmsad on need töötajad seal. Kõik naeratavad ja on vastutulelikud, nagu oleksin võitnud puhkusereisi lukshotelli. Formaalsused kõigepealt – täidan paberid, kus kinnitan, et saan aru, kes ma olen, mida ma seal teen ja mida ma endale teha palun. Lisaks üks pikem leht anestesioloogile narkoosi määramiseks.  Jah, olen terve, ravimeid ei tarbi, lahtiolevaid hambaid suus ei ole.

Edasi juhatatakse mind kliiniku teisele korrusele, kus peaks olema palatid, aga on luksnumbrid. No imeilus! Saan hommikumantli ja sussid. Pakin riided kappi, raamatud, märkmiku jm öökapile. Tuleb narkoosiarst, vaatab üle mu täidetud ankeedi ja käime kõik punktid veelkord igaks juhuks üle. Peale teda astub sisse kirurg Pille, nii meeldiv ja rõõmus nagu alati.

Võtan end paljaks, teeme minu vanast kestast "enne" pildid. Jäädvustame eest, tagant ja külgedelt. Seejärel hakkab ta vildikaga mu peale joonistama – kust mida võtta, mida imeda, mida lõigata, kuhu millegi uus asukoht saab jne. Nagu ameerika filmis. Et nagu kohe mõõdulindiga ja nii. Küsib, millist naba soovin. Mis mõttes, küsin vastu. Et kas ümmargust või piklikku? Oh, pole aimugi. Pole nii ammu naba olnud, ei oska midagi tellida. Ta ütleb, et teeb siis oma äranägemise järgi midagi ilusat.

Enne opisaali minekut jään mõneks hetkeks omaette. Vaatan oma kaardiks muutunud keha, helistan mehele ja saadan armastavad sõnumid lastele, juhuks kui midagi viltu läheb. Siis tullakse mulle järele.

Läheme esimesele korrusele operatsioonisaali. Ma räägin, terve kollektiiv naeratavaid inimesi. Vastvõtt igas uues ruumis on soe, tutvustatakse ennast ja soovitakse head. Mind juhatatakse soojale pehmele lauale (millegipärast ootasin, et see on metallist ja külm), teki alla, kanüül pannakse käelabale, müts pähe. Narkoosiarst istub mu pea kohal, hapnikumask käes, ja räägib minuga, püüan vestluses püsida ja vägisi silmi lahti hoida. Käed surisevad, pilk läheb häguseks, kontroll kaob käest. Jään prožektorite all keset vestlust magama.