REISILUGU: Bergen – Põhjamaa kaunitar, kellele maitseb kala

Oli kord seitsme maa ja mere taga linn, mis ehitatud seitsme mäe ja seitsme fjordi vahele. Linna nimi oli Bergen. Siit võiks Hans Christian Andersen vabalt jutujärje üle võtta, ainult et meil polegi tegu muinasjutuga. Selline koht ongi olemas!

Jõuan elanike arvu poolest Norra teise linna Bergenisse hilisõhtul. Lennukiaknast avanevat vaadet silmitsedes olen parajas segaduses. Kus on vesi, kus maa, aru ma ei saa. Maastik Bergeni ümber on auguline nagu pits, tuledekobarad ja veepeegeldused selle keskel helgivad justkui kalliskivid. Norra ärimees mu kõrval vaatab rahulikult kella. “Kas ta ikka teab, kui ebatavaline see on,” mõtlen ma, “kui ilus!”

Bergen on rikas koht oma ilmete poolest. Linn ja selle ümbruskond on risti-rästi fjorde täis. Ka linna ajalooline keskus on tihedalt lahesopikese ümber punutud. Ühelt poolt annab tooni mereõhk ja avarus, mis tekitab tunde, nagu oleks kõik võimalused valla ja et just siit saavad alguse suured teekonnad. Teisalt ümbritsevad linna järsult taevasse kõrguvad mäed, kus samblaroheline vaheldub graniiditumedaga. Tekib tunne, nagu oleks see kõik vaid dekoratsioon, mõni väljamõeldud linn. Ma pole kindlasti esimene, kel selline võrdlus pähe tuleb. Ka väikeste tüdrukute hiljutise lemmikfilmi, Disney kompanii “Lumekuninganna ja igavene talv” tegijad on teiste paikade seas just siit inspiratsiooni ammutanud.

Mitte Norrast, vaid Bergenist

Veel enne kohalikega kokku puutumist tunnen ennast siin teretulnuna. Keskkond on lihtsalt väga inimlik ja nii võibki siin tunde ja tunde mööda saata niisama ringi jalutades. Mägede jalamil looklevad kiira-käära kitsad tänavad, nende ääres hubased puitmajad, igaüks natuke isemoodi. Need trepikäigud ja nurgatagused pakuvad avastamisrõõmu ka paljunäinud linnaelanikele endile. Kuna üks sellistest puitmajade piirkondadest asub kohe Fløibaneni funikulööripeatuse naabruses, siis löön kaks kärbest ühe hoobiga ja sõidan vahepeal mäkke, kust avaneb vaade Bergeni ebatüüpilisele maastikule. Funikulöör pole siin muuseas turismiatraktsioon, vaid osa ühistranspordist, sest osa linnast ronib mööda mäge päris kõrgele välja.

Siinsed elanikud armastavad rõhutada, et nad pole pärit mitte Norrast, vaid Bergenist. Peaväljaku Torgallmenningeni lähedal asuvas kalabistroos jagan lauda hallis habemes talumehega, kes on just selline, nagu Bergeni elanikke tavatsetakse ette kujutada. Suhtlemisaldis ja sõbralik. Iga minu lause peale teeb ta pähe ilmatu suured silmad, nagu räägiks ma sellest, kuidas teispool maakera inimesed pea alaspidi ringi käivad. Mees sööb isuga laialt levinud kohalikku kalarooga, mille iva on selles, et kõik eelmise päeva jäägid kuhjatakse kokku. Mina võtan Bergeni traditsioonilist kalasuppi, mis on juhtumisi kohutavalt maitsev! Hästi koorene leem, mille sees kalaklimbid ja porrutükid. “Natuke kala ja palju jahu, mitte väga tervislik,” selgitab lauanaaber. Kui ta kuuleb, et töötan naisteajakirjas, hakkab ta kohe vastutulelikult riidepoodidest rääkima. Mis muu mind ikka huvitada võiks, eks? “Yes, yes, fish and fashion,” joonistab ta mulle ette tulevase reisiloo kontseptsiooni. 

Kala on Bergenis A ja O ning traditsiooniliste kalaroogade valik võtab silme eest kirjuks. Küll on silk külili, küll selili. Nii on Vågeni sadamas asuv kalaturg üks turistide lemmikatraktsioone. Bergeni elanikud vangutavad aga pead. “See pole enam see mis kunagi. Ma tean ise ka kalast rohkem kui need noored poisid,” sõitleb tõsine Norra daam pealekasvanud kalakaupmeeste kutseoskusi ja jutustab pikalt-laialt mitmesugustest kalakuivatamise tehnikatest. Muu hulgas saan ammendava ülevaate, mis sorti uimelised tema kassi nõudlikku maitsemeelt rahuldavad. Igal juhul soovitab ta huvi korral kohalikelt mõne kalapoe aadressi uurida, sest häid meretoiduärisid leidub siin mitmeid.

Kaupmeeste Meka

Bergeni pilttunnuseks on Bryggen ehk viilkatustega puitmajade rivi, mis romantiliselt Vågeni sadamas mööda kaiäärt kulgeb. Täpselt nii nagu 13. sajandil, mil Bergen oli muutunud üheks neljast kõige olulisemast Hansaliidu linnast. Saksamaalt saadeti siia laevade viisi kaupmehi, kes Põhja-Norra meremeestelt kuivatatud kala kokku ostsid ja mööda Euroopat laiali saatsid. Tegelikult pole need majad siiski needsamad mis ennemuiste. Mitu korda on siit tuli üle käinud, viimati veel 1955. aastal, ent alati on hooned täpselt samasugustena üles ehitatud.

Ühes neist majadest, mis erandlikult säilinud 18. sajandist, asub Hansa muuseum. Madalate lagedega ruumides on näha kitsaid konkusid, kus kaupmehed ja nende sellid pead-jalad koos magasid. Kõrvalruumis on kontorilaud ja kolmanda ukse taga ladu. Väikeste aknaruudukeste tagant avaneb vaade sadamale ja Bergenile väga iseloomulikele vihmapilvedele. Bergen on üks vesisemaid linnu Euroopas ja kliimalt meenutab Norra asemel hoopis Inglismaad.

Erilist kadedust kaupmeeste toonane elu ei tekita. Nad võisid ennast ka päris üksildastena tunda, sest naiste poole said need mehed ainult kaugusest õhata. Mõnedel olid perekonnad kaugel Saksamaal. Vabadel ja vallalistel oli aga keelatud norrakatega abielluda. Ja vähe sellest, et siin naisi kardeti. Veel suuremat hirmu tekitas tuli, nii et enamikus Bryggeni hoonetes oli tule tegemine rangelt keelatud.

Kui aga asja teisest küljest vaadata, siis oli Bergen tol ajal ikkagi Norra naba ning sellist elu ja melu vaevalt mujal leidus. 13. sajandil oli ta isegi Norra pealinn. Nii on olnud sel linnal alati auväärne koht siinse maa aja- ja kultuuriloos. Elav kultuurielu on ka praegu Bergeni üks visiitkaarte. Siin toimub hulgaliselt festivale, nagu näiteks mai lõpus ja juuni alguses aset leidev Bergeni rahvusvaheline festival (fib.no), mille mahukast programmist leiab muusika, kunsti, teatri ja muude kultuurialade üritusi.

Grieg ja hele Põhjamaa suvi

Ja no kui juba muusikast juttu tuli, siis nüüd on aeg hääl puhtaks köhida ja teatada, et ka Edvard Grieg, Norra kuulsaim helilooja ja ooperi “Peer Gynt” autor, on Bergeni päritolu mees. Griegi majamuuseum asub linna külje all looduslikult väga kaunis Troldhaugenis ja sinna on ühistranspordiga lihtne jõuda. Muuseumikompleksi kuulub näitusemaja ja helilooja kunagine kodu, mis asub kohe vee ääres ja kus mees koos abikaasa Ninaga suviti elas. Kes muusiku loominguga varasemast ajast tuttav pole, siis pärast selle liigutavalt külalislahke majaga tutvumist tekib tahtmine see viga jalamaid ära parandada. Helilooja kiindumus Norra loodusesse ja pärimusse, millest on kantud kogu tema muusika, annab tooni ka siinses elamises, mis on tehtud täpselt tema enda nägemuse järgi.

Pole kahtlustki, et suvepuhkuste ajal Griegil külalistest puudust ei olnud. Arvatavasti on need suved siinkandis nauditavad praegugi, sest mäe sisse varjule on ehitatud väike kontserdimaja, kus soojal ajal sageli kontserte peetakse. Ja kui sel ajal juba siiakanti sattuda, peaks kasutama ära võimalust ja minema ka fjordidele laevaga sõitma. Pakkumisi on palju ning Bergeni ümbruskond on kindlasti üks paremaid kohti Norras, kus seda erilist loodusnähtust imetleda.

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2014. aasta juuninumbris.