“Lähme ära, see on mingite kolmekümneaastaste pidu,” kuulsin kaaslasele sosistamas üht äsja keskkooli lõpetanud neidu, kes mu sõbra sünnipäevapeole kontvõõraks oli sattunud.

Vaatasin ringi ja tõsi ta oli: nii mina kui ka kõik teised pidulised jäid tõesti sinna kolmanda kümnendi kanti ning kuigi enda arust oleme igati nooruslik ja krutskeid täis seltskond, kes oskab muustki rääkida kui korterite ruutmeetrihindadest ja lasteaiakohtadest, tundusime sellele neiule siiski... noh, vanad.

Mäletan seda põhikooli lõpetanud kindlameelset Margust, kes end väga varaküpseks pidas. “Te ei tea, mida ma tean” oli mu kreedo. Olin veendunud, et 15 aastat elukogemust on piisav, et kogu maailm paika panna, ja mu pubekapeas küpsesid fikseeritud tulevikuvisioonid, kuidas mu elu saab ja peab olema. Kartsin vananemist nagu hipi vaktsineerimist ja igal sünnipäeval otsisin enda lapsenäost hirmuga vananemismärke. Tahtsin olla noor ja edukas ning kuna see sõnadepaar saab koos eksisteerida vaid väga lühikesel eluperioodil, valdas mind pidev saavutamistahe. Tahtsin kõike kohe ja nüüd, sest kui lasta endal vahel puhata ja asjade üle järele mõelda, mitte rutata ummisjalu maailma vallutama, siis võib juhtuda see hirmus asi, et ärkan ühel päeval 30aastasena üles ja mul ei olegi seda vanalinna katusekorterit, kahte Lexust ja kuldtrükiga visiitkaarti.

Nüüd on see kauakardetud iga käes – saan sel aastal 30. Miskipärast on see paljudele hirmutavaim sünnipäev. Nagu tõendaks see, et olen ametlikult vana, noorus on läbi ja ees on vaid allakäik. Tõsi, kui ma pool elu tagasi võisin pärast pikale kiskunud pidu järgmisel päeval üsna reipalt 15kilomeetrise jooksuringi läbida ja seejärel uuele peole minna, siis nüüd pikutan pigem kodudiivanil ja vaatan “Visa hinge”. Ööklubisse sattudes olen seal vaat et kõige vanem ja õepoegki küsis mult ühel päeval kogemata, et mis muusikat ma kuulasin, kui ma noor olin. Aga kas ma igatsen seda aega tagasi? Tegelikult mitte. Ei igatse isegi seda beebinägu, kes esimesi vuntsikarvu isa žiletiga taga otsis.

Ma arvan, et kolmekümnene on väga hea olla. Ma muretsen vähem ega võta kõike isiklikult. Ma ei lase end heidutada mingi suvalise tüübi või kolleegi märkusest, mis mind varem endast välja viis ja mu heitlikku ego kõigutas. Ma oskan ennast ise väärtustada ega vaja enda inimväärsena tundmiseks kogu maailma heakskiitu. Ma ei proovi näida targemana, kui olen. Ma ei pea vajalikuks teeselda, et olen kõiki raamatuid lugenud ja kõiki filme näinud. Ma julgen välja öelda, et ma tegelikult ei tea, mida “kierkegaardlik” tähendab, kus täpselt Paapua Uus-Guinea asub või mis oli Johnny Cashi esimene album. Mu riided on mugavamad. Ma mäletan pidusid, kus käisin. Ma väärtustan oma aega rohkem. Ma hindan oma sõpru ja mu suhe nendega ei tugine ainult lõbule, vaid me päriselt tunneme üksteist läbinisti.

Ma julgen öelda ei. Ma tean, et tehtud vigu saab parandada. Ma ei viitsi solvuda. Ma ei pea imelikuks käia üksi kinos või restoranis või öelda inimestele, et nad mulle meeldivad. Ma võin lahkuda halvalt peolt või etenduselt, kuigi olen piletiraha maksnud, ja ma väärtustan oma aega piisavalt, et vältida ebasümpaatseid inimesi. Ma julgen ennast väljendada. Ma saan endale reisides korralikku hotellituba lubada ega pea seitsme purjus iirlasega umbses magalas põrandat jagama. Ma väärtustan häid inimesi enda ümber ega võta neid enesestmõistetavalt.

Ning mis põhiline: ma ei karda enam vananemist ega arva, et number passis määrab mu olemust. Selles (peaaegu) kolmekümnes eluaastas on juhtunud piisavalt palju plaaniväliseid ootamatusi ja üllatusi mõistmaks, et kuuekümneselt võin praegusele Margusele tagasi vaadata ja mõelda, et see ullike ei teadnud elust ikka mitte midagi. Iga kord, kui olen maailma enda jaoks mingitesse raamidesse surunud, juhtub midagi, mis selle taas sealt välja raputab, ja avastan enda jaoks midagi ennekogematut. Ma tean, et nii geograafiliselt, emotsionaalselt kui ka professionaalselt on mul veel täiesti kaardistamata alasid ja nad ei jookse mu eest ära, kui ma täna matkakotti selga panna ei tihka.

Jaga
Kommentaarid