Sandra Vabarna: "Pean alfaemast endas natuke tagasi tõmbama"

Muusik Sandra Vabarna (32) elu pöörleb täiskäigul. Veel kolm aastat tagasi ei uskunud ta, et mõttevälgatusest teha üks lugu saab mitu plaati ning torupill muutub nii popiks, et nende bänd pärjatakse mitmete tiitlitega. Nüüd räägib ta, mis tunne see on, kui …

Markerid, millega Trad.Attack! on plaaninud ettetellitud plaadid allkirjastada, kuivavad kaua. Liiga kaua. Tarvis on uued hankida. Sandra tuiskab ukse poole. Järsku ta peatub ja pöörab ringi. “Oota, ma võtan telefoni ka kaasa, saan samme.”

“Hm, keha ju annab ise märku, et on vaja liigutada,” nokib Sandra abikaasa Jalmar Vabarna (30). Kui Sandra on nelja tuule poole kadunud, ohkab mees: “Enam ei tehta sporti mitte enesetunde pärast, vaid selle pärast, kui palju keegi teine teeb.”

Ent see on pigem üldine tõdemus. Sandra Vabarna – muusik, aasta muusikamänedžer, abikaasa – on jõudnud küllalt katsetada, vaakuda, plahvatada, et iseennast piisavalt hästi tundma õppida. “Ta on just nagu suureks kasvanud, nii palju küpsemaks ja teadlikumaks saanud,” tõdeb Jalmar ja pahvatab siis naerma: “Eks see abielu-värk mõjub.”

… mängida Eesti kõige omanäolisemas ja kuumemas bändis?

“Ühest küljest on see suur rõõm, teisest tohutu vastutus,” tõdeb Sandra. Vahel tunneb ta selle pärast stressi. Kas üldse tulebki rahvast? Kas suudame ületada seda, mida oleme seni teinud? Ise oleme lati nii kõrgele ajanud… Mõtted on vahel heitlikud nagu Eesti ilm.

Sandra teab, et millalgi tuleb silmitsi seista tõsiasjaga, et nad ei ole enam tipus. See hetk tuleb. Nad võiksid terve suvi iga nädalavahetus Eestis kontserte anda, käia festivalidel, aga… “Seda me oleme juba teinud. Inimestele on vaja endast puhkust anda.” Seepärast näebki neid sel suvel Eestis vaid kaks korda, Tallinnas ja Värskas.

Kolm aastat bändiga on olnud hullumeelsed. Pole kolme päevagi vahet, et nad üksteist ei näeks. Jah, reisidel on uksi paugutatud, nutetud ja jälle ära lepitud. “Kuid see on kogemus, mis meid ühendab… Laval tunnen end 110% kindlalt – et kui mingi jama on, saavad poisid selle olukorraga hakkama.”

“Me tarbime iga tuuriga järjest vähem alkoholi,” sõnab Sandra ühtäkki. Selle asemel teevad nad hoopis rohkem sporti ja käivad jooksmas. “Meil on vastutus hoida seda rolli, mis meile on tulnud, kvaliteetsel tasemel.”

… poisse kamandada?

Sandra möönab, et peab vahepeal oma keelekasutust korrigeerima: “Alfaemast endas natuke tagasi tõmbama. Kirjutada “Teeme!” asemel “Kuulge, äkki teeks selle?””

“Ta suudab 99% asjadest ära põhjendada,” ütleb Jalmar. “Kui tal on idee ja sa pakud talle välja teise idee, leiab ta alati põhjuse, miks tema oma on parem.”

Sandra konkreetsus ja domineerimine võib mõnda ka heidutada, ent tema meelest on nii palju lihtsam ja kõigil kulub vähem aega.

Aasta muusikamänedžeri tiitel andis Sandrale indu juurde küll. Eelmisel aastal, kui Trad.Attack! noppis Eesti muusikaauhindade galalt parima bändi tiitli, oli Sandra läbipõlemise äärel. Postkast kubises e-kirjadest, saabus esinemiskutseid ja küsimisi meediast. “Võtsin liiga palju vastu ka,” tunnistab Sandra. Pisimgi probleem, mis muidu olnuks lihtsalt lahendatav, kas või pildi saatmine, ajas närvi: “Tundsin, et muutusin ise õelaks ja vastikuks teiste suhtes.” Sandra võttis endale assistendi, ja elu läks kergemaks küll. Kuid selmet vabal ajal puhata, hakkas ta uusi asju välja mõtlema.

Kuni tavapärase vereprooviga perearsti juures avastati kilpnäärme ületalitlus. Sandra ehmus: kas peabki nüüd eluaeg tablette sööma?

Trad.Attack! astub üles Positivuse Festivalil, mis toimub sel aastal 14.–16. juulil Salacgrīvas.