“Mine perse, Jänks! Kas te Annaga voltisite kõik mu riided kappides ära? Miks?!” puhiseb kahekümneaastane kutt ärritunult. See on minu sõber Karu, kes just võttelt koju tagasi jõudis. Me elame suures, veidras ja lagunevas Kadrioru üürikorteris, mis on paslik vaid meiesugustele tudengitele. Ta keerab kannalt ringi ja kõnnib otsejoones kööki.
“Margus! Kuule...! Me ainult ju...” vaatame Annaga teineteisele otsa ja kehitame õlgu.
“Kas meil kohvi on?” kostub summutatud hääl köögist. “Ma pole öö otsa maganud, issand, mis metseestis me täna võttel käisime!” Ta potsatab toolile, võtab lonksu kohvi ja hakkab meile jaburat võtteööd kirjeldama. Üsna varsti kõõrgume kõik kolmekesi naerda, nii et silmist vesi väljas.
Kui pole kortsus, pole Karu
Sel hommikul sündis Kadriorus väljend “Kui pole kortsus, pole Karu!” Kõik kollaste post-it-paberite ja üksikute vihikulehtede peale kritseldatu oli enamasti ka kortsus. Ja päris kindlasti sisaldas see pealtnäha pahnahunnik alati midagi imelist. Oli see siis mõte, mingi eriti äge kaltsukaleid, pastakaga täis joonistatud triibuline paber või täiesti suvaline Turbo nätsu kleepekas. Ühesõnaga ilmselgelt kvaliteet! Seda oli ka kortsuhunniku peremees ise. Puhas kvaliteet. Inimene, kes lihtsalt oma kohalolekuga, ilma mitte midagi tegemata suutis ruumis viibijate oleku mugavaks muuta.
Minu armas sõber Margus Karu oli keegi, kes naeru kihistades ulatas sulle sünnipäevaks soki, mille sees oli puust majakas. Ainult temale omaselt ootas ta reaktsiooni, et siis koos sinuga pisarateni kõkutada ja nautida, et on täiesti okei, kui täiskasvanud inimene puumajaka üle eufoorias on. Margus oli vaba hing, kes ei elanud ühiskonna dogmade järgi. Ta elas hetkedes. Ta julges elada ja teha otsuseid, millest enamik inimesi oleks suure kaarega mööda kõndinud. Margus julges küsida, kahelda ja seigelda.
Tihti arutasime temaga selle üle, mis on moodus õigesti elada ja kuidas keegi meist ei tea sellele vastust, aga igal juhul peaks kõike tegema aususega enese ja ümbritseva vastu. Juurdlesime selle üle, kas lauludes kirjeldatud armastus päriselus üldse eksisteerib. Margusel oli võime näha inimestes nende kõige paremaid omadusi ning julgustada neid hetkedel, mil nad olid peaagu et alla andmas.
Nii palju armastust maailmas
“Ütle midagi, mis sinuga täna juhtus?” kirjutas Margus kord mulle Austraaliast.
“Müüsin täna Keira Knightleyle kingad. Ta on ilgelt pisike!”
“Haa! Järgmine kord küsi ta käest, kas talle meeldib, kui inimesed talle välisukse taga Püha ööd mängivad?”
“Diil. Mis sa eile tegid?”
“Õppisin YouTube’ist, kuidas teha kümmet erinevat sorti kohvi mingi eriti tuusa baristamasinaga. Tööd oli vaja,” vastas Margus.
“Said?”
“Sain! Ja isegi täitsa okei kohv tuli!”
Nii palju on asju, mida Margus Karu kohta võiks öelda, kuid ükski sõna ei suuda väljendada, kui palju armastust ta enda olemusega siia ilma jättis. Kui palju uudishimu ja kihku avastada, julgust elada üks päev korraga ja mitte liigselt muretseda selle üle, mis saab homme või mida keegi teine temast arvab. Vabaks raputada ühiskonna poolt seatud piiridest, eksisteerida ja kogeda. Mitte ainult oma eraelus, vaid ka loomingus.
Margus julges ausalt rääkida. Ta oli sõber, kes paduvihmas sinuga paadisillal istus, käest kinni võttis ja ütles: ”Ükskõik, kui pask praegu on – mõtle, kui rõve on praetud riis sibulaga!” Ja rohkem polnudki vaja. Siiralt, ausalt ja soojalt suutis Margus oma hoolivust ümbritsevate inimestega jagada.
Ja kas pole päriselt nii, et kui me keegi poleks natukene kortsus, natukene nurgelisem, sügavam, ausam ja tahulisem, siis oleks maailm hulga igavam koht? Jumal tänatud, et on inimesi, kes on “kortsutatud”. Tihti mainitakse, et üksainuke kindel asi elus on see, et kõik on pidevas muutumises. Margus Karu oli aja ja elu rändaja, kes selles tões maailma koges.
Sügav kaastunne Margus Karu perele ja lähedastele. Puhka rahus, kallis kamraad. Ühel päeval kohtume teispool vikerkaart ja mängime roppude loomade mängu. Pai.
“Tantsi iga tants niimoodi, nagu see oleks su elu täiesti viimane tants! Täiesti süüdimatult!”
– Margus Karu.
