MAI-LIISI BLOGI | Nii minul kui sõpradel on enne kuu lõppu alati raha otsas

Täna on 21. juuni ja pean tunnistama, et selleks kuuks on rahadega taaskord rahulik. Ei ole enam midagi, mida kulutada, otsas kõik. Uute rahadeni napp 9 päeva, natuke kitsas on, kuid ega raha polegi kedagi kunagi õnnelikuks teinud.

See on lausa kohutav, kuidas inimene pole neljakümnendaks eluaastaks majandamist ära õppinud. Halb on ka see, et suurem hulk mu sõbrannadest on samasugused. Umbes nädal peale palgapäeva ei julge paljud meist enam pangakontot vaadata, maksmise ajal hoiame hinge kinni, et kas kaart läheb seekord veel läbi. Mõni tunnistab juba paar päeva peale palgapäeva, et tal on 70 euri kuu lõpuni, teine majandab veidi paremini, kuid 15. saab pankrot siiski välja kuulutatud. Minul on lapsed toita-katta, pean olema kaalutlev ning majanduslikult mõtlev, vean 21. välja. Ja asi pole tegelikult üldse selles, et teeniksime väga vähe. Täitsa okeilt, vähemalt eesti keskmise saavad kõik kätte.

Natuke nadi ongi see, et me toetame niiviisi üksteist. Isegi kui arvel on viimased eurod, tekib naiste ühisajul lõuna ajal plaan minna heasse söögikohta ja mitte keegi ei protesteeri! Keegi ei ütle, et mõtle nüüd veidi, selle kümpa eest, mis sa siin praegu sööd, saavad lapsed kaks päeva toidetud! Ei, me oleme takkapihta veel rõõmsad, et nii hea mõte tuli, sest elu peabki nautima! Ning naistelt ei ole mõtet ka küsida, kas viimase raha eest uus kleit osta on ikka arukas tegu.

"Kas see kleit teeb sul tuju paremaks?" 
"Jah, absoluutselt teeb. Mul oli jumala raske päev täna!"
"Siis sa pead selle ära ostma!"

Mulle raha meeldib, kuid kui ta on otsa saanud, siis see ei häiri mind üldse, enamasti kehitan õlgu ja lähen eluga edasi. Ega ma midagi eriti teha ei viitsi, et mul seda rohkem oleks. Mul ei vila silmad kogu aeg ringi, et kust saaks raha, mida saaks rahaks vahetada, kellega saaks head diili teha vms. Ma saan hakkama. Tundub, et asi on mõtteviisis. Paljud minu olukorras hakkaksid kiiresti midagi välja mõtlema, sest nii pole võimalik elada. Laste riided on saadud kelleltki või ostetud kirbukalt/kaltsukast. Nende rattad kõik teise ringi omad. Välismaal reisimas ma pole oma kolme pudinaga käinud. See-eest oleme Eestile mitu tiiru peale teinud ja laste isaga on nad käinud küll (noh, et päris metslased me ikka pole).

Kuhu raha kulub? Eks mul on omad nõrkused. Hea söök. Raamatud. Statoili kohv, iga päev 1–2 topsi. Kleidid! Oh, ma olen jõuetu nende vastu. Ma arvestangi kõike kleitides. Näiteks, kui teeksin lisatööd või kui võtaksin kodust söögi tööle kaasa, siis mitu kleiti ma kuu lõpus järelejäänud raha eest osta saan. (Selline väljend nagu "järelejäänud raha" on minu sõnavaras küll äärmiselt harva kasutusel.) Kas need on vajalikud asjad? Jah, on! Sest nad teevad mind rõõmsaks ja kui mina olen rõõmus, siis on ka mu lapsed rõõmsad ning nende sõbrad samuti. Nii ma maailma rõõmsamaks paigaks muudangi ja me saame kõik koos käsikäes päikeseloojangusse kõndida (või ratsutada, see oleneb juba majanduslikust seisust. Teatavatel põhjustel mina kõnnin). 

Õnneks on praegu suvi, lapsed on palju sõprade-sugulaste juures, ehk siis taaskord läheb käiku mu elufilosoofia: küll küla lapsed toidab ja kasvatab. Teinekord suht kehvasti, aga kes olen mina, et midagi öelda.

Lõpetuseks üks lugu, mis näitab selgelt erinevate naiste suhtumist rahasse. Mu sõbral oli hiljuti tore suhe naisterahvaga. Kirglik, mitu korda mindi kokku-lahku. Viimaks otsustasid, et võtame end nüüd kokku ning panustame mõlemad rohkem sellesse suhtesse. Sõber rääkis, mida tema võiks teha, ja küsis lõpuks, et kuidas naisterahvas panustaks. Vastuses oli: "Ma katsun taluda, et sa nii vaene oled".

Oh, kuidas mõned naised oskavad elada!