Britta Soll oli surmaga silmitsi: "Arst ütles, et mu seisund on eluohtlik. Tromb oli jõudnud juba kopsu"

“Sageli ei saa me ise arugi, kui hästi kõik tegelikult on,” ütleb Draamateatri näitlejanna Britta Soll (32). Tema tahab märgata, meeles pidada ja õpetada tänulikkust ka oma tütardele.

Koduteatris on Brittal seljataga hea hooaeg. Mõlemas uuslavastuses, nii erinevad kui noortetükk “Lift” ja peredraama “Kolm talve” olidki, kehastas ta tugevaid naisi. Viimases muundus poisipead ja mehelikke rõivaid kandes sedavõrd, et oma maja piletikontrollija teda laval ära ei tundnud.

“Ise naersin, et noorte kaunitaride mängimise aeg on läbi,” muigab Britta. “Olin üllatunud, kui eelmisel sügisel ulatati mulle lillekimp Draamateatris täitunud kümne aasta puhul. Kas tõesti nii kaua?! Tõsi, peaaegu poole sellest ajast olen olnud lastega kodus.” Kaks lapsehoolduspuhkust on mõjunud ärgastavalt, tagasi tulles on Brittas pulbitsenud puhas ootus ja äratundmine, kui väga see töö talle meeldib.

Unelmate rolli kohta ütleb Britta vaid nii palju, et tahaks teha materjali, mis kõnetab. Kas siis ükski lavastaja pole tulnud ja öelnud, et sa oled sellesse või teise peaosasse kui loodud, sina oledki “Libahundi” Tiina või “Jumalaema kiriku” Esmeralda? “Lavaka ajal me isegi tegime “Libahunti”, aga mina olin siis Tammaru perenaine,” naerab Britta. “Tume veri käib vist üle põlve. Mu vend on blond ja sinisilmne, mina aga olin lapsena täielik murjam. Siiani kasutan päevitades 50+ päikesekaitsefaktoriga kreemi, et mitte päris sinakasmustaks muutuda.”

Ehmatav diagnoos

Lapsest saati spordilemb, rahmeldas Britta varem eri trennides pea kuus korda nädalas, nii et keegi kommentaariumis kibetses: sellel naisel küll lapsi ei ole! Muidugi oli tal ka õigus, tõdeb Britta seda aega meenutades. Ometi juhtus, et kahel õhtul jäid etendused ära just Britta tervise pärast. Tookord, kaheksa aastat tagasi, hakkas tal jalg altpoolt põlve ühtäkki tulitama ning paistetas üles. Olen ära tõmmanud, arvas Britta muretult. Läks veel trennigi. Ent öösel ei lasknud valu enam magada, jalg kuumas. Perearsti nõuandeliinil teatas hääl kusagilt teiselt poolt, et tegu võib olla trombiga, mida peaks kindlasti uurima, ja abikaasa mahitusel sõitis Britta EMOsse. “Jäin ootama, sest muidugi vajab noahaavaga saabuv inimene kiiremat abi, vähemalt pealtnäha,” meenutab ta.

Mitu tundi hiljem värises ta palavikus, tundes end samal ajal süüdlaslikult, justkui libatõbine, meedikute aja raiskaja. Vanaemal oli veresoonte ummistus, tuli Brittale meelde, aga mis tromb mul, ma ei ole ülekaaluline, ma ei suitseta, mina ei kuulu riskigruppi!

Kuid pärast ultraheli käis kõik väga kiiresti. Britta veeretati palatisse ratastoolis, kinnitati kanüül, paluti vabandust, et tal oli lastud oodata. “Arst ütles, et mu seisund on eluohtlik. Tromb oli jõudnud juba kopsu, edasine oli ilmselt lühikese aja küsimus,” sõnab Britta. Ta helistas trupijuhile ja vabandas, nutt kurku nöörimas, et täna mängida ei saa. See kohusetunne!

Mis sai edasi?

Osta juuli ajakiri mugavalt koju juba täna! Värske Anne & Stiil jõuab sinu postkasti 2 päeva jooksul. Suundu ostma!