“Olin vahest kuue- või seitsmeaastane, kui sõitsime kogu perega reisile Soome. Tundsin suurt elevust, sest ees ootas minu esimene käik veekeskusesse! Läksime Serena veeparki. Ühelt poolt pelgasin sealseid liutorusid hirmsasti, teisalt väga-väga tahtsin minna nendest alla sõitma. Niisiis leppisime isaga kokku, et tema ootab all basseinis, kuhu toru suubub, ja püüab mind hoo pealt ilusasti kinni.

Selle julgestusega turvatud, hakkasingi ülevalt torust laskuma. Aga keset sõitu tuli peale nii hirmus tunne, et seiskasin hoo ja otsustasin: lähen alla ikkagi jala. Loomulikult ei olnud see hea mõte, sest just pärast mind startis suur karvane sajakilone mees. Ma küll hüüdsin isale, et ta eest ära tuleks, aga kes see keset pladistamist, puristamist ja plärtsatusi torust lapsehäält kuuleb…! Nõnda see suur karvane sajakilone mees vuhises minust mööda, sadas isale otse kaela ja isa vajus vee alla. Seda kõike eemalt näinud ema ja peresõbrad ehmusid, et appi, kas isa ikka tõuseb pinnale?! Õnneks tõusis. Ning mina tulin titesammukeste haaval alla. Õnneks isa haiget ei saanud ja hiljem naersime selle üle veel kõvasti. Aga torudesse ma tol korral enam ei läinud. Ja isa ennast püüdma ka enam ei pakkunud.”

Artikkel on pärit Anne & Stiili 2017. aasta juulinumbrist.

Jaga
Kommentaarid