Eks ilma üle on virisetud palju. Samas pean tunnistama, et ma ise olen päris rahul. Ei oska suurest kuumusest kuidagi puudust tunda. Kuni +20 kraadi, kergelt pilvealune on minu jaoks ideaalseim ilm. Rannas peesitaja pole ma kunagi olnud. Mõnikord kui lastega lähen, siis istun nagu penskar kuskil varjus ja loodan, et see piin lõppeb varsti. Üle +25 kraadi ning lauspäikesega varjun ma koos laste ja koduloomadega oma palkmajakesse, uksed-aknad kinni ning ootan õhtut, millal ettevaatlikult saaks nina uksest välja torgata. 

Samas tean, et paljude jaoks on ilm olnud erakordselt kehv. Niisiis, kallis lugeja, kutsun sind kaasa väiksele mõtterännakule. Proovime leida ka selles kehvemapoolses suves positiivset poolt.

Vihm. Ega muud üle jää, kui investeerida korralikku vihmakeepi ja kummikutesse ning pole sel suvel häda midagi. Puhkuse ajal peabki puhkama, mitte ringi siiberdama. Noh, sajab. Istume siis toas ja loeme. Kellel veab, see saab kellegi kaisus vedeleda ja vaadata, kuidas vihm mööda akent alla niriseb. Rääkida omavahel, saada lähedasemaks, teha... seda asja ning saada äkki mõne kuu pärast lapsevanemaks. Uni tuleb ka vihmasabinat kuulates paremini. Miks see stsenaarium halvem on kui palava päikese käes peesitamine? Peale seda oled ju higine, pea valutab päikesest ja lõpuks oled niikuinii mingit sorti põletuse saanud. 

Toit. Oh mu jumal, minu lemmikteema! Maasikad-mustikad piimaga. Värske mesi. Kukeseenekaste värskete kartulitega. Tomatisalat. Kapsa-hakklihahautis. Tooraine kõik turult ja talunike käest. Miinus on see, et võin nendest end oimetuks süüa, ei suuda end peatada. Mõni päev tagasi pidin lausa jooksujalu voodisse minema, et söömisest puhata. 

Üritused, kontserdid, festivalid. Jällegi on ilm minu kasuks, ei pea kuskile minema. Kui oleks superilmad, siis ma tunneks vajadust mõnel neist käia, mõni artist ära vaadata. Aga mul on see häda, et olen küll suur muusikaarmastaja, kuid loomu poolest inimpelglik. Ma ei talu üldse suuri masse, Õllesummeri-laadne toode tekitab minus paanikahoo. Staadionikontserte proovin vältida, ei leia neis midagi positiivset. Ruumi pole, vetsu ei saa, süüa ei saa, juua ei saa. Igal pool meeletud järjekorrad.  Ja lõpuks näed seda oma lemmikartisti pisikese täpina kuskil laval. Seetõttu eelistangi veidi väiksemaid festivale, nišikaid pigem. Sõru Jazz, Juu Jääb, mõningate mööndustega Augusti Blues (tegu pole siiski väikese festivaliga), Tuletorni kontsert, Leigo Järvemuusika. Laste soovil pressin end sisse ka mõnele folgile. 

Inimesed. Mõnikord tundub, et Eestis toimubki elu vaid neil kolmel kuul. Leiame uusi tutvusi, soojendame üles vanu, armume, kohtume. Midagi toimub kogu aeg. 

Loodus. Eesti loodus on absoluutselt võrratu! Väikesed metsa- ja rabajärved, kuhu inimesi satub harva ning kus saab alasti ujuda. Võrratult lõhnavad metsad. Hommikune udu, sumedad augustiööd... 

Jaga
Kommentaarid