ILUOPI BLOGI | Tunnen, et olen nüüd ilus!

Riideid proovides ja nähes oma taljet ning ilusaid pisikesi rindu, mis ise õige koha peal seisavad, valdab mind selline rõõm. Ma ei usu ikka veel, et see ongi tehtud ja nüüd nii jääbki.

Sellest ajast, kui mulle rinnad kasvasid, olen ma unistanud, et neid poleks. Aastakümneid püüdsin endaga leppida, armastada end hoolimata väljaveninud kõhust ja nabani rippuvatest rindadest. Aga nüüd on see möödas! Tehtud sai seda, mida ma aastakümneid õigeks ei pidanud – seganud iluvead said kirurgiliselt korrigeeritud. Ja ma tõesti tunnen, et olen nüüd ilus! Sinisekirju veel küll, aga ilus.

Nendele, kes on võtmas ette sama rada, püüdsin tagasi vaadates võtta kokku selle, mis on minu meelest olnud lõikusjärgsel perioodil oluline, mis on olnud need asjad, mis mind esimese nädala jooksul väga aitasid:

• Hea voodi, tekid, padjad – kuna poose pole valida, on ebamugavus kerge tulema.
• Keegi, kes toob apteegist rohtu ja poest süüa.
• Võimalus magada siis, kui ära väsid – minul tuli raske uni nii äkitselt, et kukkusin minuti pealt.
• Valuvaigistid ja nende võtmine õige aja tagant, et mitte lasta valul peale tulla.
• Inimesed su ümber, kes oleks olemas, aga ei pressi peale.
• Kapid-lauad voodi ääres, et saaks asju kätte ilma valudes pingutamiseta, nt vett, mahla, telefoni, paberit-pliiatsit, juturaamatut, kõrvaklappe.
• Keegi, kes on valmis sind kuulama kas voodiserval või telefonitsi, sest äkitselt tulevad hetked kus tahaks halada, selgitada ja mitte üksi olla.
• Hea muusika.
• Paber ja pliiats – et panna kirja mõtted, kahtlused, arutlused, muutused, rohuvõtmise ajad, mille eest tänulik olla jne. Pea töötab ju ikka omasoodu, või rohkemgi.
• Võimalus hoida kontakti loodusega – mina sain jalutada hommikuti aias kastesel murul, istuda kiiges, toas hoida akent lahti ja kuulda linnulaulu. See aitas emotsionaalselt väga kaasa.
• Kiik – tohutult rahustas see kerge rütm, nagu äiutamine.
• Ja eriboonusena muidugi ilus ilm, valged ööd, päike!

Kuu aega peale lõikust kohtun veel korra kirurgiga. Saabun vastuvõtule päikesepaistest, lennuka sammuga, taljes kleidiga. Justnagu uue inimesena.
Armid on palju ilusamad, kohad, mis olid enne punakad, on palju paremad. Veel kord kontrollitakse kõhtu kogunenud eritise olemasolu. Ka seda on vähem (ma kujutan vaimusilmas ette, kuidas kirurg sellise meditsiinilise kirjelduse üle naerab (või nutab)). Nüüd saan haavadele peale armiravi plaastrid, mida ideaalis kannan järgnevad neli kuud. Lepime kokku, et kui kaebusi ei ole, kohtume uuesti, kui lõikusest on möödunud kolm kuud ehk suve lõpus.

Lähen haigla majas olevasse kohvikusse, kus ma kuu aega tagasi päev peale operatsiooni dreeniga istuda ja süüa püüdsin. Mäletan seda tunnet. Siin ja praegu teen selle nutuse ja valusa tundega rahu. Söön mõnuga ja joon tassi kanget kohvi.