Otsustasin selle veeta mööda Ida-Virumaad ringi sõites ja peatudes iga tiigi, suure tamme ning bluesikontserdi juures. Autosse viskasin tähtsuse järjekorras kolm raamatut, neli veini, telgi, magamiskoti, vihmariided, mütsi, hunniku kleite ja matkanoa. Lehvitasin veel autost kodustele, aga siis meenus kerge nukrusega, et seal pole ju kedagi mulle vastu lehvitamas. 

Olin valmis seda reisi tegema üksi. Rõõmusõnumit kuuldes (see tabas mind tõesti ootamatult, umbes päevase etteteatamisega) võtsin küll ühendust kahe sõbraga, kuid minu hämmastuseks on neil elu ja nad ei saagi täiesti suvalisel hetkel minuga nädal aega autos veeta. Ja veel suuremaks üllatuseks oli tõik, et nad ei kavatsegi oma plaane tühistada! Eks ma muidugi solvusin ning nüüd ei plaani nendega nädal aega rääkida. Või siis paar tundi. 

Reisikaaslase ma lõpuks põhimõtteliselt varastasin. Teisipäeva pärastlõunal, kell ei olnud veel viiski saanud, tekkis mul sõbraga arutelu, et kuhu võiks minna hommikust sööma. Olles üksmeelselt jõudnud veendumusele, et tahame liha, jäi üle leida parim liharestoran Tallinnas. Või siis Rakveres, sest sõber teatas, et teab ühte eriti head liharestorani just seal. Nii ma ta autosse sain ning sõit Ida-Virumaale algaski. Kui ta kuulis, et enne nädala lõppu Tallinnasse tagasi ei saa, muutus ta hetkeks murelikuks, et kus ja kuidas ja miks, kuid minul kavala naisena olid ju telk ja veinipokaalid juba autosse pakitud. Ning vaid üks kord läksime peaaegu tülli, siis kui ma Jõhvis tahtsin Statist hommikusöögiks burksi osta (jälle, kell polnud veel viiski pärastlõunal, napp kolm oli vast), kuid tema arvas, et võiks mingi laheda kohaliku koha otsida. Kuid näljase naisega teatavasti ei jamata, ja nii me leidsimegi end hetke pärast burksisabast.

Reis ja inimesed, keda me kohtasime, olid muidugi super! Näiteks RMK mehed, kellega oli meil väike kokkupuude. Õhtu Oru lossi pargis läks väga pikaks, jõudsime kohale alles päikeseloojanguks ning pargi läbikäimine kohati pilkases pimeduses, kohati valgustatud alleel võttis paar-kolm tundi aega. Peale seda hakkasime telkimisala otsima ja selle poole sõitma. Ala paiknes järve ääres, väga suurepäraselt karu p****s, ehk siis lootsime, et teisi inimesi me ei kohta. Aeg veeres omasoodu, telk sai püsti umbes kahe paiku öösel. Eks vaja ka veidi veini juua ja lobiseda ning nii juhtuski, et magama saime alles viie paiku. 

Paraku ei puhka praegu kõik inimesed. Nii olid RMK mehed otsustanud laupäeval ära lõhutud paviljoni parandama tulla just sel hommikul kell 9. Meile üllatuseks paiknes katkine paviljon otse meie telgi kõrval. Välja oli otsitud mootorsaed, arutati kõvahäälselt, kuidas täpselt teha ja hakati tööga pihta. OTSE meie telgi kõrval. Eks me ajasime ka end püsti, rääkisime mõned sõnad meestega juttu, nemad vabandasid, et nad meid nii vara äratasid, meie ajasime tagasi, et oh mis te nüüd, hommikud ongi ärkamiseks. Pakkisime telgi kokku, arutasime meestega veel veidi ujumiskohtade üle ja nii me taas teele asusime. Väga sümpaatsed mehed, väga head tööd teevad. 

Ebameeldivaid inimesi kohtasin ka, aga õnneks väga vähe. Kuremäe kloostris on väljas selged sildid, kuhu on turistid oodatud ja kuhu mitte. Aga mingid tšikid oma düüdidega arvasid, et neil pohh, ning läksid ikkagi keelatud alale. Tegid seal miljon selfit, üksi ja kolmekesi ja pojengiga ja istudes ja mees oma naise tagumikku näperdades jne. Kloostris! Keelumärgi all!! 

Ning lõpuks üks tore olukirjeldus. Läheme meie pisikese järve äärde ujuma. Seal oli üks keskealine mees ajanud oma halli Audi otse vee piirile, pagasnik lahti, raadio väga kõvasti mängimas. Mees on eemaldanud kõik riided, vaid susped jäid jalga. Seisis seal, vaatas järve, kuulas raadiot ja sõi sihvkasid. 20 mintsa möödudes pakkis end kokku ning sõitis minema. Selline õhuvannide naudiskleja oligi.

Jaga
Kommentaarid