Astusin ülikooli just nii vanalt. Keskkoolidest visati mind välja ja nii sain keskhariduse aasta hiljem. Mida soovitaksin nüüd 19aastasele iseendale?

Kõigepealt – ära mine ülikooli! Sa ei saa sealt mingit kasu ja kui ma ütlen, et mitte midagi, siis tõesti mitte midagi. Isegi sõprussuhteid ei suutnud ma piisavalt hoida, et mul kellestki kasu oleks. Mulle pole ette sattunud ühtki kursusekaaslast, kellele saaksin öelda, et kuule, ole kena, aita välja, tee see asi ära. Mõtlen näiteks maksuametis või kuskil mujal minu jaoks olulises ettevõttes.

Pigem mine välismaale – nii nagu eestlased näiteks Austraaliasse sõidavad. Tee rasket tööd ja ole lihtsalt maailmale avatud. Mina lamasin selle asemel koolist vabal ajal voodis ja keerutasin pulti. Õppisin voodis pikutades telekapuldiga igasugu trikke tegema. Vilumus oli lõpuks nii suur, et suutsin isegi pulti näpu otsas keerutada. Kuna madrats asus põrandal, siis pidin enne magamajäämist püsti tõusma ja lülitist, mis asus pea kohal, tule surnuks tegema. Kui ma aga ei viitsinud enam püsti tõusta, hakkasin tuld kustutama telekapuldiga vastu lülitit visates. See oli mul hästi välja kalkuleeritud ja õnnestus täiuslikult. Sellise igavuseni ja laiskuseni ei tohiks normaalne 19aastane jõuda. Tõuse, raisk, püsti, kustuta see tuli ära ja magama!

Jaga
Kommentaarid