“Minu mäletamist mööda juhtus see 2. klassis. Esimest korda meeldis mulle keegi päriselust. Varem oli mu jäägitu sümpaatia kuulunud MacGyverile, sest ta oli nii nupukas ja naljakas ning ühe minu lemmiksarja peategelane.

Nüüd aga hakkas mulle meeldima üks klassivend. Kuna esimestes klassides olin koolis pigem rahulik ja eeskujulik laps, siis jäi ka tema mulle silma oma voorusliku käitumisega: ta oli eeskujulik, tasane ja mis kõige tähtsam – nii tark! Samuti oli tegemist tubli spordipoisiga, kes mängis megahästi võrkpalli. Tõenäoliselt teeb ta seda siiani.

Kahjuks olin ma liiga noor ja liiga arg, et oma sümpaatiast märku anda. Selle asemel panin hoopis alguse oma armumismustrile: “Las ma armastan sind kaugelt.”

Mõne aja möödudes sain härra Täiuslikust üle ja armusin hoopis teise klassivenda, kes oli paras kaak. See võis juhtuda 4.–5. klassis, ja juba 10. klassis sai meist paar!

Esimene poiss taandus ajaga toredaks klassivennaks, kelle üks nali mind siiani naerma ajab. Nimelt luges matemaatikaõpetaja meile ette tunnikontrolli vastused: “22, 45, 17, 67…”, mille peale mu klassivend omaette – kuid piisavalt valjusti – poetas: “Ja need on meie tänaõhtused Bingo loto võidunumbrid!” Seda kuulsime vist ainult mina ja mu pinginaaber, kuid see oli nii hästi ajastatud kild, et toob siiani muige näole.

Praeguseks on minu esimene silmarõõm abielus, elab endiselt Kuressaares ja kannab uhkusega isa tiitlit. Oeh, nii hea, et Facebook ikka olemas on!”

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2017. aasta augustinumbris.

Jaga
Kommentaarid