„Ma sain aru – kui olin oma nooruspõlve minast piisavalt kaugele jõudnud –, miks mind tollal seksikaks kutsuti,“ rääkis naine oma 20. eluaastatest, kui ta end oma kehas üldse enesekindlalt ei tundnud. „Olin juhtumisi seksikuse klišee: blondid juuksed, tissid, talje, mida ma tollal vihkasin, sest see polnud moes. Pidi olema kõhn ja hoidma käes sigaretti ja kandma ainult musta. Ja mina sellise moega kokku ei sobinud.“

„60ndate ja 70ndate didaktiline feminism polnud mulle eriti meeltmööda, sest mulle meeldis kanda meiki ja kõrgeid kontsi,“ meenutas ta. „See oli keelatud. Öeldi, et see on patriarhaadile kaasa aitamine. Mina mõtlesin, et mulle lihtsalt väga meeldib see. Kui feminism edasi arenes, saadi aru, et sulle võivad meeldida kenad kleidid, kõrged kontsad ja meik. See ei takista feminist olemist.“ Nüüd nimetab Helen end uhkusega feministiks.

Termin, mis talle aga ei meeldi, on vananemisvastasus. „See sõna „vananemisvastasus“ – me teame, et me jääme vanemaks,“ ütles ta ajakirjale, mille kaanekiri kutsub üles termini kasutamine lõpetada. „Tahame lihtsalt, et meie välimus ja enesetunne oleks iga päev nii hea kui võimalik.“

Ta tunnistas, et teda häirivad ka vananemisega kaasnevad muutused ümbritsevate inimeste käitumises. „Kui mind koheldakse mu vanusele vastavalt, solvun ma täielikult, saan väga pahaseks. Ma vihkan, kui mulle istet pakutakse. Ei, ei, ei. Ma ei taha su istet.“

Jaga
Kommentaarid