MAI-LIISI BLOGI | Õhtuti seisan nõutult keset tuba... ja kobin lugema. Sest keegi ei vaja mind enam

Mu 12aastane poeg tuli eile suure kiiruga, komistades, astmeid vahele jättes, trepist alla ning hüüatas: "Emme, järgmine kolmapäev pean kooli õpikutele järele minema!". Ta oli nii ehmunud... Nägin kohe silmaga, kuidas suur stressilaine vajus lapsele peale: "Kas mul kevadel said ikka kõik õpikud viidud?", "Mis kell ma pidingi minema?", "Mitu päeva ja tundi mul veel aega on?"... 

Ehmatas see mindki. Kas tõesti ongi kõik? Sügis käes? Seekord on mul üle pikkade aastate esimest korda raske suvest lahti lasta. Kuni 5. septembrini on kohutavalt tööd, kuid siis, onju, läheb ju ikka suvi edasi. Palun? Paneme ta hetkel pausi peale. Täna hommikul ei olnud veel sügist märgata. Puud endiselt ilusad rohelised, teedel pole lehti. Vaid pihlakas rikkus üldist pilti oma punavate marjadega. Soe on endiselt, ka öösel... ehk siis täitsa suvi, üritan ma end veenda. Mu jumal, mul on ju veel Pranglil käimata, igasuvine kirikukülastus seal tegemata. Pedassaarel, Setumaal samuti...

Eelnevatel aastatel mulle meeldis septembri tulek. Lapsed olid siis väiksemad, mõnus rutiin on sellisel juhul asjakohane. Praeguseks on nad juba 14, 12 ja 9. Nüüd ma tunnen, et aina vähem ollakse mul seelikusabas kinni, aina enam on mul oma aega. Õhtuti lähen töölt koju, seisan veidi aega nõutult keset tuba... ja kobin lugema. Sest keegi ei vaja mind enam. Toad on korras, ilmselgelt pole päeval eriti toas oldud, hommikul valmis tehtud sööki pole keegi söönud, jumal teab, millest nad toituvad. Eks öösel söövad ära. Vanematel lastel on sõbrad külas, lähen teen nende toas veidi cooli ema nalju (sõprade juuresolekul loomulikult), noorem laps on ise kuskil sõbra pool, talle lähen alles 22 paiku järele.

Magama minnakse meie majas alles 2 ajal öösel (st lapsed lähevad nii hilja, mina kobin ikka 23 voodisse, vanem inimene juba, pean ikka 10 tundi und saama). Kell 12 ärkavad, siis hakkavad esimesed sõnumid tulema: "Seiu vajab raha. Seiu läheb oma semudega poodi", "Mul oleks raha vaja. Oleks väga kena sinust", "Kanna 2 eurot üle ja ma millalgi niidan muru ära". Kui ma kohe ei vasta, hakkab iga 10 mintsa tagant tulema: "Emps, nohh", "Ise lähed Venemaale, jätad meid siia. Toiduta". Muu sisuga sõnumeid ma viimastel aegadel ei mäletagi. 

Käisin tõesti eelmine nädal Peterburis. Tagasiteel lennujaamas passi näpu vahel keerutades avastasin, et uut passi lähen tegema 10 aasta pärast. Mõte rändas kohe sellele ajale. Eelkõige ehmatas mind tõik, et mu lapsed on siis kõik juba täiskasvanud. Huvitav, millised nad on? Kas nad ikka naeravad iga päev südamest vähemalt kuus korda? Pakuvad vanematele inimestel bussis istet? On hiljemalt 35. eluaastaks välja mõelnud, millega tegeleda tahavad, ja on sinnapoole teel? Ei suuda elada koduloomadeta? Vaimustuvad elust? Armastavad? Teevad oma tööd kirglikult? Kui kõik need punktid on täidetud, siis, mu kallikesed, olen ma rahul ja õnnelik.