Kaja Kallas: lahutus kasvatas minust parema inimese

Jah. Kaja Kallas elab rahusadamas. Viimasel aastal on ta Brüsseli kodus uinunud teadmisega, et töine edu ei ole ainus, mis teda saadab. Südamerahu saabus ka tema eraellu. Jumal tänatud, lõpuks ometi!

Hiljuti võttis Kaja kätte päeviku, kuhu pärast lahutust – kümme aastat tagasi – oli üles tähendanud hingepinnases pesitseva kujuteldava kaaslase. Tavaliselt ta oma päevikumõtteid tagantjärele ei loe – oluline on enese päevikule usaldamine kui protsess. See on nagu psühholoogi juures käimine, aitab iseennast kuulata ja muredele otsa vaadata. Nii klišeelikult kui see ka ei kõla, et mõttel on jõud, imestab Kaja, kui täpselt vastab toona kirja pandu sellele, milline on praegu tema kõrval olev kaaslane Arvo.

Investeerimispankur Arvo Hallikuga on Kaja koos olnud rohkem kui aasta. Neid viis kokku ühine sõpruskond. Teineteist tundma õppides astus Kaja uude eluetappi. „Rahusadamasse,” nagu ta ütleb ja lisab, et näeb oma tulevikku Arvoga ühisena.

Arvost rääkides kasutab Kaja romantiliselt sõnu Anne Veski kuulsast laulust „Pihtimus”: „Ta on mees, kel on hell pilk, kel mõte aus ja süda nii kui kuld…”

Korraks siiski kümne aasta tagusesse perioodi tagasi pöördudes räägib Kaja (kes oli toona advokaat ja kandis perenime Leiger), et iga inimene tahab ju, et abielu oleks üks ja igavene. „Paraku aga asjad ei lähe alati soovitud suunas ja tuli lahkuminek. See oli traagiline periood, mille olen pannud kirja üsna süngesse musta märkmikku – aga lahutus kasvatas mind võib-olla isegi rohkem kui emakssaamine. Tegi elu suhtes alandlikumaks, kannatlikumaks. Õpetas väärtustama, mis mul juba olemas oli, aga mida võtsin enesestmõistetavana. Kogenumad on võrrelnud lahutust ka leinaga. See nõuab eneseületust. Mina julgen öelda, et lahutus kasvatas minust parema inimese.”

Suhteteemadel rääkimine tekitab Kajas ebamugavust. Tema rohekaspruunid siirad silmad ekslevad siis eemale, muie ja ohe peegelduvad ta näol samaaegselt.

„Tegelikult ei ole ma üldse kurtja ega nutja tüüp. Iga kord, kui mu suhted avalikult jutuks tulevad, tekib mul alasti ja haavatav tunne. Kui mul on raske, ei kurda ma isegi emale, sest tean, kuidas ta asju üle ja läbi elaks. Minu tegelik tugi on vend. Tema on minu mõistusehääl.”