KULLAFOND: Margus Karu kiri 15aastasele endale

Tervitused aastasse 1999! Teil hakkab seal millennium vahetuma, jah? Ärge muretsege, arvutid ei lähe hulluks ja tuumasõda ka ei alga. See olen mina, kolmekümneaastane sina!

Tahtsin lihtsalt korra sulle sinna kirjutada, et uurida, kuidas sul läheb. Noh – üheksas klass ja jõuluvaheaeg, jah? Istud seal paneelmaja üheksanda korruse aknal, vaatad tuledemerd ja mõtled, mis sa pärast põhikooli peale hakkad? Kas jääda Lasnamäele edasi või mitte? Milline kool valida?

Ma ei hakka sulle siin õpetussõnu andma. Ma olen su otsustega rahul: nii haridusteel kui ka muudes suurtes eluvalikutes. Tean, et teed neis olukordades parima valiku, mis selleaegsete teadmiste ja tingimustega suudad. Valid küll kummalise ja käänulise tee ning tahaks öelda, et õpi varem kuulama oma südame häält, aga tegelikult tean, et sa juba vaikselt proovid seda teha. Nähtavasti on meil vaja kogu see jamps läbi käia, et inimesena kasvada.

Sul on vahepeal ikka väga raske. Nii kuradi keeruline, et kõik, millel su maailm varem püsti seisis, on kadumas. See läheb mööda ja sa õpid tundma endas kohti ja tugevusi, millest sa seni midagi ei teadnud. Sa ei saa sellest kohe aru, aga lõpuks oled nende kogemuste eest isegi kummalisel moel tänulik. Sa teed kohati väga pentsikuid elukutsevalikuid, aga hiljem on ka need õpitud ametid ja teadmised ära kulunud. Sa kohtad palju imelisi inimesi ja sõpru, kes jäävad su ellu pikkadeks aastateks – kui mitte suisa elu lõpuni. Sa tunned nad kohe ära. Jaga nendega oma muresid ja kuula nende omi. Kuuluta neile oma õnne ja rõõmusta nende üle. Ära karda abi paluda, kui sa oled hädas. Inimesed on tihtipeale üllatavalt head, aga ära kunagi proovi seda ära kasutada ja püüa ise ka teisi aidata, kuid ära endale liiga tee. Ole tänulik nende asjade eest, mis sul on, ka siis, kui neid on vähe. Ütle oma perele ja sõpradele, et sa hoolid, ja näita seda välja.

Sa kohtad palju ka hämmastavalt pahasoovlikke inimesi. Proovi neid vältida ja kuluta nende peale nii vähe aega ja energiat kui võimalik. Päriselt. Neil on kindlasti mingi põhjus, miks nad nii kurjaks läksid, aga sa ei pea seda välja selgitama. Nähtavasti on neil palju halvem elu kui sul ja nad isegi ei saa sellest aru.

Ma tean, et sa unistad suurelt. Nii suurelt, et unistuste täitumise võimalikkusesse ei usu sa isegi. Ma olen ka viisteist aastat hiljem endiselt unistaja – selle vahega, et nüüd on osa neist meie kõige suurematest salasoovidest täituma hakanud.

Ning kuigi see mõte tundub sulle lollakas ja sa ei usu sellistesse asjadesse, hakka endale andma uusaastalubadusi. Kas või mõistlikke, mis lihtsalt täidetavad on – et hakkad uuesti trennis käima.

Tean, et sa ei salli seda pimedat ja külm talveaega, aga usu või mitte, kunagi hakkavad sulle jõulud isegi meeldima. Iseenda sünnipäeva tähistamine tundub sulle endiselt pentsik, aga aeg-ajalt teed seda korralikult ja suure toreda peoga.

Ära unusta oma perekonda. Ka siis, kui tundub, et kogu selle struktuur hakkab koost vajuma, on need inimesed ikka kõige kindlam asi, mis sul siin maailmas on. Pea neid meeles. Kui külla ei saa minna, siis helista või kirjuta või saada sünnipäevaks vähemalt sõnum. Sul on tegelikult vanemate ja õdede-vendadega ikka väga vedanud. Ja sellest võiksid ka aru saada, et külma vastu aitavad ilmastikukohased riided!

Üks viimane asi veel. Lootus, et sinust samasugune kahemeetrine kolge saab nagu su vennad – see mata maha. Sa kasvasid eelmisel aastal oma 180 cm täis ja jääd elu lõpuni sama pikaks, seega ei tasu enam aega raisata enda igapäevase mõõtmise peale. Kuna me paksuks pole ka läinud, saan vahel praegugi sinu riideid kanda. Seega, kui sa põhikooli lõpuülikonda valid, siis võta ikka mingi korralik – selline, millega saaks hiljem ka käia, mitte mingi suvaline, mis ka viisteist aastat hiljem on nii kole, et ei ole isegi retro.

Armastusega

Sina ise

Kolumn ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2015. aasta jaanuarinumbris.