See algas pärast ülikooli minekut ja ma ei saanud tükk aega aru, mis minuga lahti on
Aastaid vaimset tervist laastava tõve haardes olnud Kristin* (26) võrdleb läbielatut viirushaigusega, mis kuidagi üle ei lähe. Sümptomid on sarnased: jõuetus, üldine kehv enesetunne ja raskus, mida vead endaga kogu aeg kaasas.
Mu haigus algas ülikooli esimesel kursusel. Olin 19aastane ega saanud tükk aega aru, mis mul viga on. Lihtsalt oli halb olla, midagi teha ei tahtnud ega jõudnud, eluisu polnud. Depressioonist teadsin tol ajal nii palju, et olin lugenud Kroonikast artiklit kellestki Eesti kuulsusest, kes ütles depressiooni kohta, et “oled nagu mustas augus ega oska sealt välja ronida”. Minu tookordse olukorraga see kirjeldus mulle aga ei seostunud...
Siiski sain aru, et midagi on valesti. Pelgasin, et hakkan hulluks minema, tundsin hirmu saabuva ees. Otsustasin läbi teha kõik internetis olevad testid, et saada aimu, millega võib tegu olla. Juhuslikult sattusin esimesena tegema üht isiksushäire testi, mis väitis:
