REISILUGU: Myanmari kullasära ja viletsus

Sellele maale minnakse enamasti palverännakule, sest nii palju templeid ei kohta kusagil mujal maailmas. Aga veel ägedam on minna sinna rändama, seljakott seljas, ja võtta vastu kõik üllatused, mida see maa pakub.

Pärast reisi Myanmari, mis rohkem tuntud Birmana, ei soovita ma kellelgi alustada oma tutvust Aasiaga sellest maast. Sest pärast seda on latt nii kõrgel, et kipud iga järgmist riiki võrdlema just Birmaga!

Esimest korda tahtsime Myanmari minna juba kuus aastat tagasi. Siis aga oli sinna pääsemine keeruline – lennuliine, mis nii muust maailmast ära lõigatud piirkonda viisid, oli vaid mõni üksik ja piletid kallid. Nii lükkuski meie reis edasi, kuni ühel ilusal õhtul jäid internetis silma soodsad lennukipiletid ja tegime välkkiire otsuse – nüüd siis ongi õige hetk.

Ei jäta kedagi külmaks

Seljakotirännakuks ei olnud meil broneeritud hotelle rohkem kui esimeseks ööks. Selle veetsime lihtsas, kuid igati elamiskõlblikus kolme­tärnihotellis Yangonis 30 euro eest. Turistid on riigis nüüd juba väga oodatud, hotelliehitus on täie auruga käima lükatud. Praegu on turiste aga ikka veel nii vähe, et iga välismaalast kohates ütled talle “Hello!”.

42kraadise kuumaga võiks ju võtta õhk­jahutusega takso ja sõita otse kaheksa kilomeetri kaugusele Shwedagoni pagoodi, kuid oleme otsus­­tanud, et läheme jalgsi. Tahame oma silma­ga veenduda, et nii on, nagu räägitakse: niipea kui eelmine tempel seljataha jääb, paistab uus juba ees.

Jalutuskäigul tutvume viie pagoodiga – alustame Sulest, enne Shwedagoni jõudmist põikame viimasena läbi Maha Wizarast. Meid saadab aasiapärane lõhnade ja värvide kompott: tee ääres on sadu kohalikke, kes küpsetavad suures rasvakausis samosasid ja kevadrulle. Kui ühel pool teed võib näha kullapoodide sära, siis teisel pool keeb vilkalt hoopis teine elu – emad pesevad tänava ääres oma lapsi ja valmistavad potis elaval tulel süüa, õhtul keeravad nad sinnasamasse magama, katteks vaid õhuke tekk või tokkide külge kinnitatud kalts katuseks.

Yangon on Myanmari ühe endise pea­linnana tõeline suurlinn, mille tänavaliiklus ei kannata kriitikat. Bussid ei peatu, inimesed hüppavad sisse-välja sõidu pealt, uksel rippuv bussipoiss üritab iga vähegi potentsiaalset klienti valjude hõigetega bussi meelitada.

Lõpuks, kui Shwedagoni templi juurde jõuame, on kell juba tiksumas õhtusse. Õnneks on hiline pärastlõuna just õige aeg mäest üles rühkida, et enne päikeseloojangut veel päevavalguse käes kullasäras pagoodi imetleda. Meile hakkab pärale jõudma, miks inimesed siia nii lähemalt kui ka kaugemalt palverännakule tulevad. See on ime, mida ei oska reaalsest maailmast oodatagi.

Rong see sõitis kolks...

Yangonist liigume Bagani rongiga ja 610 kilomeetri sõitmiseks kulub meil 18 tundi. See on kõige värvikam võimalus näha päris kohalikku külaelu. Sõit nelja inimese magamisvagunis maksab vaid 16 eurot, vagunis on nii tualett kui ka kraanikauss. Kana ja riisi saab õhtusöögiks osta 3 euroga ja hommikusöögi poole odavamalt – mõlemad valmistatakse raudteeäärsetes külades ja antakse rongi sõidu pealt.

Kui õhtuse rongisõidu suurimaks elamuseks saab veepomm, mille naervad lapsed sisse viskavad, nii et oleme päris märjaks kastetud, siis hommikune äratus on palju üllatavam: lapsed jooksevad rongiga kaasa ja muudkui korjavad midagi. Kui end poolenisti aknast välja küünitan, näen, kuidas naabervagunist pillub kohalik sõitja rullikeeratud rahatähti. Kui mõnel jõngermannil õnnestub saada kätte kaks pabernutsakut, annab ta teise kohe ilmajäänule – vabatahtlikult!

Enneolematud loojangud

Bagani hotelli jõudes avastame, et oleme foto­aparaadi ära kaotanud. Tütarlaps vastuvõtust helistab taksojuhile, kes oli meile jätnud oma telefoninumbri – ja aparaat tuuakse meile hotelli ära. See ei jää sugugi viimaseks korraks, kui saame kinnitust, et keegi ei ürita sul siin maal nahka üle kõrvade tõmmata.

Bagan on samuti Birma kunagine pealinn, kuhu ehitati 11.–13. sajandini kümneid tuhandeid templeid, millest on säilinud pisut üle paari tuhande.

Vahemaad on suured, teed kehvakesed ja ilm tulikuum, niisiis rendime elektrijalgratta, mis teeb meie elu väga mõnusaks. Ratta saab jätta templi juurde või tänavale, keegi seda ei puutu.

Kolm päeva on just parasjagu pikk aeg Bagani templite imetlemiseks – seda tasub teha varahommikul või pärastlõunal, eriti aga päikeseloojangul.

Edasi otsustame seigelda ööbussidega. “Mandalay!” hõikab bussijuht kell üks öösel, kui oleme just magama jäänud. “Misasja? Pidime ju kell kuus hommikul jõudma? Mis meist nüüd saab?” Kuigi suur osa majutusasutusi on Birmas öösiti suletud, on hotell, kus paar päeva varem toa broneerisime, imekombel avatud. Vastu­võtus pakutakse meile kell kolm öösel tervitusjooki ja ulatatakse toavõtmed. Ilma lisatasuta, kuigi saame 11 tundi kauba peale!

Kui hommikul vastuvõtuletist möödume, küsib sealne tütarlaps, kas me ikka hommikusöögil käisime. “Meil ei ole ju täna veel hommikusööki,” vastan. “Te olete pikalt bussis loksunud, sööge-sööge, sellest pole midagi,” lausub ta naeratades. Jah, nad on veel turistidest rikkumata – ei küsi lisatasusid ega jootraha.

Mandalays on meil plaan näha kuningapaleed, mäel asuvat võimsat templikompleksi, kuulsat U-Beini silda ja kloostrikoolis õppivate munkade hommikusööki. Viimasest saabki ses kandis meie uskumatuim elamus.

Igal hommikul kell 10 kogunevad tuhanded noored mungad rivvi, kõigil söögikausid käes. Kui kell kukub, hakkavad nad aeglaselt ühes rodus liikuma, pilgud maas. Lõpuks istuvad nad pikkade laudade taha ja asuvad haud­vaikuses sööma. Mitte ainsamatki heli, isegi mitte nugade-kahvlite klõbinat. Kui neil ei oleks seljas mungarüüd, võiks arvata, et tegemist on vangidega. Kuid ei, nad on vanuses 10–18, kloostrikooli õpilased.

Ööbussi võlud

Vaatamata eelmise sõidu ehmatusele ei ole meil alternatiivi – ka edasi saame liikuda vaid öö­bussidega. Kui tahad, et istme saaks lasta pooleldi lamamisasendisse ja ees oleks ekraan, tuleb valida VIP-buss. Kuid võib sõita ka tavalisega, kus ei ole ühtegi mugavust peale joogivee ja teki. Muuseas, joogivesi on Myanmaris suurtes plasttünnides tasuta kõikjal – nii pagoodides, tänavatel kui ka turgudel. Kanna tühja pudelit kaasas ja muudkui täida seda.

Valime kohalike bussi. Nahkiste narmendab ja seljatugi liigub allapoole vaid umbes 10 cm, imekombel antakse meile isegi kaelapadjad. Ka tekid on olemas, kuid need on meil alati endalgi kaasas – paksud käterätid sobivad tekiks ideaalselt. Kõigil kolmel korral oleme ööbussides ainsad turistid.

Sõit ise polegi nii hull. Kui piisaval arvul inimestel tuleb sõidu ajal kange häda, teeb bussijuht peatuse kiirtee ääres ja kamandab: mehed paremale ja naised... ka paremale! Nii me siis seal kiirtee ääres kükitame, kõik sõbralikult koos.

Tualettideks on enamikus kohtades auk põrandas ja kaks astet, millel püsti seista. Paberit ei näe me üheski avalikus tualetis, ka mitte restoranides. Selle eest on alati olemas veekauss kopsikuga.

Teistmoodi elu

Inle järve inimesed on õnnistatud: kui mujal Myan­maris on kuivaperioodil kõik kõrbenud, siis Inle ääres lokkavad isegi sel ajal rohelus ja värvid. Et looduse ande maksimaalselt ära kasutada, on kohalikud oma põllud rajanud otse järvele – põhjast kaevatakse muda, millest rajatakse vette peenrad, need kannavad saaki aasta ringi. Kasvatatakse kõike, alates tomatitest ja lõpetades viinamarjadega. Põllupidajad elavad sealsamas vaiadele ehitatud majakestes. Järve peal on koolid, restoranid ja käsitöökojad, poekestest rääkimata.

Muidugi toidab Inle ka kalamehi, kel on ime­pärane oskus sõuda ühel jalal seistes, teine aeru ümber keerdunud. Päevase Inle järve paadisõidu suurimaks elamuseks saab meile aga Inn Deini nimelise külakese nägemine, kuhu pääsemiseks peame paadimeest kõvasti moosima.

Tõotatud paika jõudes oleme pettunud – pagoodid nagu ikka, ainult et lagunenumad kui varem nähtud. Kui end juba tagasiminekule seame, küsib üks kohalik müüja, kas me edasi ei lähegi. “Kas seal on siis midagi veel?” uurime. “No minge vaadake,” soovitab ta naeratusega.

Jalutame kümmekond minutit templi juurde viivat tunneliteed, kui ühtäkki märkame ühest avausest tohutut väikeste pagoodide merd. Kui tunnelist välja astume, ei usu me oma silmi: neid on ümberringi tuhandeid – kuldseid, valgeid, roosasid... Enamik uhiuued, mõned alles ehitusjärgus. Ikka veel suudab see maa üllatada! Isegi kolmandal nädalal.

Tundub, et üllatused ei lõpe siin kunagi. Ka siis, kui tulla teist ja kolmandatki korda – mida me kunagi kindlasti teeme, sest suur osa põnevaid kohti Myanmaris jääb seekord veel külastamata.

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2017. aasta veebruarinumbris.