MAI-LIISI BLOGI | Heidan Tinderis kõrvale kõik, kes on pealtnäha ideaalsed

Kiikan ikka aegajalt Tinderisse. Olen täheldanud, et täiesti alateadlikult lükkan ma kõrvale kõik inimesed, kes on pealtnäha ideaalsed. Mehed, kes alkoholi ei tarbi, suitsule ütlevad raudse ei, ühtki vägisõna ei kasuta, teevad joogat ja söövad vaid taimetoitu. Kes telekat ei vaata, istuvad igal lastevanemate koosolekul, niidavad muru vähemalt korra nädalas ning magavad igal ööl minimaalselt üheksa tundi. Teevad graafikuid, tabeleid ja liste, et oma elu täielikult hallata.

Ma lihtsalt ei klapi nende inimestega, me oleme normaalsuse skaala täiesti erinevates otstes. Mina ei mõista neid, nemad kahtlemata ei mõista mind. Mulle meeldivad n-ö vanakooli naudingud. Ükski hea pidu ei alga salatist, ikka väikesest veinist. Ainult salati ja veega ei suudaks ma iial hommikul kella kuueni köögi- või kõrtsilaua taga tiksuda, pannes maailma paika. Rääkida suhetest ja armastusest, vaielda muusikamaitse üle, kiita taevani viimati loetud raamatut, vaimustuda uutest inimestest meie seltskonnas, leida uusi sõpru. Jaaa, ma tean, kõike seda saab teha ka kuskil mujal ja täiesti kainena. Aga ma kipun kell 22 paiku ära kukkuma ja magama minema ning kõik see nauding, see energialaks mida ma sellistest õhtutest saan, jääks olemata.

Mulle meeldivad segased inimesed, kummalised olevused. Näita mulle oma tumedat poolt (või koosnegi ainult sellest) ja ma vähemalt mõneks hetkeks vaimustun sinust. Ja mida segasem sa oled, seda enam ma sind armastan. Ehk siis, piltlikult öeldes, kisu maha oma perfektne meik ja kunstripsmed. Võta seljast see kleit või ülikond, millega sa ei saa korralikult isegi mitte istuda, tantsimisest rääkimata, ning ole ehe. Ole aus. Ole päris.

Urgitse pidulikul sündmusel hambavahet. Joo pudelist Saku Heledat, selle asemel et käsitööõllesid mekutada. Õpeta oma kuueaastasele lapsele jõuluvanale esitamiseks laul „joo, sõber, joo“ selgeks ja üürga seda koos tema. Tee nalja, mis paneb mu (kui poliitiliselt väga korrektse huumori austaja) punastama ja nägu kätesse peitma. Mine linna peale laiama crocsidega, millega sa just muru niitsid ning mille jalga unustasid, kuid tagasi ei viitsi enam minna. Sest mis vahet seal on, mis sul jalas on. Pane poes kõik munakellad helisema ja naudi vaatepilti, mida see segadus tekitab. Pane lehmakarjas olevale vasikale nimi, otsi teda silmadega iga kord, kui mööda sõidad, ning keeldu edasi liikumast, enne kui oled ta leidnud. Söö tatrapada tassist, sest taldrikud olid kõik mustad ja mis vahet seal on, kust sa sööd. Räpi nii, et tatti pritsib. Tee asju teistmoodi, sest lause „nii on seda tehtud aegade algusest peale“ ei ole mingi argument.

Ja kurat võtaks, naera enese üle! Ära võta ennast ja elu nii tõsiselt!