„Mere puiesteel üks mees nii kui mind nägi, jäi seisma ja hüüdis: „Estonskaja kulturnaja spionka!“ See oli pärast seda, kui minu raamat ilmus. Ja ta hakkas mul järel käima,“ meenutas ta. „Terve Viru tänava ja veel siis, kui põikasin sealt vasakule, kus vanasti kempsud olid. Valisin hädaga politseisse. Kutsub minuti, kaks – keegi vastu ei võta. Tugev mees kannul, kõige vähem 25aastane, mitte mingi nagamann. Karjub ja jälitab mind. Inimesed vaatavad, välismaalasi oli, mul oli nii häbi. Tegin kiiret käiku, kukkus tema pooljooksu tegema. Mul krellroheline särav mantel seljas – olin talle kaugele nähtav. Alles Pärnu maantee nurgal õnnestus mul nii ära põigata, et mees ei saanud aru, kummale poole. Õde ootas seal mind, et sõita külla ühele sõbrale. Oma pool tundi aega võttis mult ära see seiklemine seal. Jumal, ma tõesti mõtlesin: päise päeva ajal võidaksegi inimene maha lüüa, ilma et politsei või keegi meesterahvas appi tuleks. Seevastu, Eesti Vabariigi algusaastatel, mäletan, kui mind ühel peol ähvardati, helistasin kaitsepolitsei ülemale Jüri Pihlile ja tema saatis kohe välja kaks turvameest, kes mind terve pika õhtu turvasid! Aga kui nüüd tavalisse politseisse helistama jääd, tapetakse sind enne tänaval ära! Eriti seal Viru Keskuse kandis taarub ju kogu aeg vastu kaugelt näha narkareid. Tuleb ja tulebki selline sulle otse vastu – mida sa teed! Ühele vaatasin vastu ja ütlesin otse: „Pošol nahhui!“ Seepeale kangestus seisma.“
