Trenniminemise hoog tabab mind tavaliselt paar korda aastas. Eelmisel korral astusin isegi paar aktiivset sammu. Tegin nimelt spordiklubiga liitumise lepingu. Käsin mõnes trennis (usun, et lausa kolmes) ja siis nõrkesin, võtsin kaheks kuuks trennipuhkuse. Nagu kõik head asjad, sai ka soodustingimustel sõlmitud leping läbi ning maksan nüüd uuesti täishinda. Ja luban endale igal pühapäeval, et homme leiab tõusev päike mind treeningsaalist. Aga noh, päike tõuseb tunduvalt varem kui mina. Ja nii see nädal jälle läheb…

Ma ei ole tervislike eluviisidega üldiselt sina peal. Teoorias olen väga tugev, olen pidanud oma elus päris palju kaaluga maadlema. Ma tean imehästi, mida süüa ja mida mitte, aga olen liiga mugav ning naudingualdis, et nendest kinni pidada. Aga ei saa öelda, et ma ei üritaks. Sain hiljuti teada, et hommikusöök on miski, mis peab ühe korraliku naisterahva ellu vääramatu jõuga kuuluma. Hästi, mõtlesin, ja alustasin selle raske harjumuse sisseseadmist, manustades paki M&M’si komme. Kõik vajalik kätte saadud – piimašokolaad, pähklid ning lademetes toiduvärvi. Pühkisin suu kommipurust puhtaks ja läksin rahulolevana tööle.

Ja kui nüüd mõtlema hakata, siis elu on jõhker miiniväli. Ohud varitsevad ju iga nurga peal.  Käisin hiljuti bensiinijaamas ja vaatasin, et riiulil on nii kena pakend, mingi uus maius. Mis selgus, goji-marjad tumedas – kordan, tumedas – šokolaadis. Mis on saanud piimašoksist? Ah? Restoranis uurin teraselt menüüd. Mitte ses mõttes, mida välja valida, vaid mida VÄLISTADA – gluteenivabad, kaseiinivabad, laktoosivabad ja mille-kõige-veel-vabad toidud.

Muide, mu sõbrannal oli sihuke lugu, et ta tuli pikalt reisilt ja koju jõudes tahtis lapsele teha maitsvat ja tervislikku makaroni-viinerirooga. Vaatas kappi ja tardus õudusest. Seal olid ökomakaronid, täisterajahust! Miks, miks ometi, oli ta mehele karjatanud ja saatnud lapse poodi “inim-makaronide” järele. Et siis tavaliste vanaaegsete valgete durum-jahust sarvekeste järele. Laps tuli koju, makaron praeti krõbedaks ja pere oli taas koos ja õnnelik.

Kui satun kohvikusse, siis tellin vahel kooki – plaan on ikka hoida figuuri – ja palun panna koogitükile peale topeltkogus vahukoort. “Et hambad ei põruks,” ütlen teenindajale nii igaks juhuks, selgituse mõttes. Kook peab muidugi olema selline, et selle tegemiseks on kulunud pool kilo suhkrut ning pakk võid. Ja nagu kannatusi veel piisavalt ei oleks… juhtun ma pöörduma töö juures kellegi poole, pihud pikalt ees, palvega, kas midagi magusat leiduks, kui mulle antakse suhkru- ja võivabad kaerahelbepätsid või beebiporgandid! Ma vaatan jahmunult vaheldumisi lahket inimest ja neid paganama porgandeid. Ning naksan siis pika hambaga tervisest pakatavat juurikat ja longin arvuti taha, unistades kõigest sellest kaunist, millest maailm mind ilma on jätnud.

Jaga
Kommentaarid