LIINA PULGESE KOLUMN: röökivad poisid ja nutu äärel hoidja ehk ma ei vii poegi enam elu sees lastehoidu

Kuni minu tulekuni oli kõik hästi. Lastehoiutädi saatis mulle sõnumi, et “poisid interakteeruvad tüdrukutega, on rõõmsad ja kõik on korras”.

Oli lausa nii hästi, et mu kaksikud jäid juba kolmandal päeval iseseisvalt hoidu ja magasid lõunaund ka. Kõik oligi korras hetkeni, kui õhtul jõudsin uksele mina. Kui esimene poiss mind nägi, hakkas ta sellise häälega röökima, nagu oleks just nüüd alanud eksperimentaal­muusika festival ning kreissae vahele pandud esimene metalltoru. Selle kõrvulukustava kisa peale märkas mind ka teine poeg, kes esitas muljetavaldava soolo, mis kostis selgelt üle venna lage tõstva maailmaesmaettekande.

Nad tulid minu juurde, hoidsid minust nii kõvasti kinni, kui nad elu sees pole hoidnud, ja mul ei jäänud muud üle kui nad korraga sülle võtta. Ja see oli vähim, mida sel hetkel teha sain.

Siis ronis üks poiss mu sülest maha ja viskas ennast risti keset põrandat. Röökis nii palju kui torust tuli ja piilus silmanurgast, kas ma ikka näen, missuguse sügava haava ma olen talle kogu eluks jätnud ning et kas ma ikka maksan kinni kõik tema tulevased teraapiaarved?

Korrutasin umbes sada korda järjest muretu naeratusega, et “kõik on hästi, emme on siin, lähme nüüd koju”. Nagu sellest veel vähe oleks, seisis ukselävel tardunult mu tütar, kes tahtis tulla vaatama, kuidas näeb nüüd välja see imekena lastehoid, kus ka temal õnnestus üks tore aasta veeta. Ta suutis üle selle kisa küsida, et kas siin röögitakse kogu aeg nii. Ja mul ei olnud südant talle öelda, et tead, kallike, nii kõva kisa, kui sina tookord tegid (ka pärast seda, kui sa totaalse mustertüdrukuna olid päev otsa ära kannatanud kõik need 21 659 sekundit, milleks ema su hülgas), ei ole maailmas kunagi keegi teinud.

Nii me siis seal olime: poisid hüsteerias ja nende õde ukse peal ehmatusest kange. Ja lastehoiutädi, maailma kõige toredam hoidja, seisis meist veidi eemal ning oli sellise näoga, et kohe hakkab ka tema nutma ja et tema teraapiaarved ei ole ka mitte väikesed.

Keset seda draamat helistasin oma mehele, kes oli tööl, ja ütlesin talle vaid märksõnad “lastehoid” ja “OLE KOHE SIIN”. Panin poisid vägisi riidesse, viisin juba esimese autosse ära ja siis...

Tuli minu juurde üks väike tüdruk, kes oli ka hoius ja tahtis hoolimata kaosest tulla meile head aega ütlema. Ta astus minu juurde ja tahtis mind kallistada. Ma kükitasin maha (süles üksteist kilo jopestatud etteheidet) ja kallistasin vastu. Aeg lihtsalt seisis ja linnud jäid vait.

Ja ma ei hakanud nutma, sest ma olen ju aasta ema.

Siis jõudis kohale mu abikaasa. Andsin talle selle kandami üle. Ütlesin, et ma enam elu sees ei vii poisse hoidu ja et see kõik on ikka täiesti meeste teema.

Aga ma ei saanud ka siis nutma hakata, sest kodu ukse ees ootas mind veoauto, mis sisaldas lahmakat sektsiooni, mis oli vaja tuppa tassida, seejärel tuli lapsed sööta, suur õde laulutundi viia ja sealt temaga “Väikese printsi” esietendusele minna.

Kui me siis tütrega pärast hingematvalt ilusat etendust koju jalutasime, ütles ta: “Tead, emme, suured inimesed ei ole imelikud.” Kuidas siis nii, küsisin mina. Et kas nad siis tõesti käituvad alati hästi? Jah, vastas maailma kõige kallim tütreke. Ta päris veel: mida väike prints ütles, mis kõige tähtsam on? “Kõige tähtsam on silmale nähtamatu,” vastasin.

Astusime käsikäes Toomemäe nõlvast üles. Ma teadsin, et oleme juba lähedal. Et kohe nurga taga on mind kodus ootamas minu kõige olulisemad ning ka kaksikud on maailmaga rahu teinud ja andnud vanematele andeks, et peavad päeval hoius olema.

Kõndisin selles värvilises sügises. Hing nii õrn, et sõnadesse seda panna ei oska, ja tundsin ainult üht, et sellel väikesel printsil oli täiega õigus.

Kõige tähtsam ongi silmale nähtamatu.

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2017. aasta oktoobrinumbris.