Ta on veendunud, et oma lugude avalikuks tegemine on ainus ravim ahistamise vastu. „Neile, kes küsivad „Miks nüüd, miks te enne vait olite?“, on vastus lihtne: ei julgenud,“ räägib ta. „Ühiskond on kogu aeg olnud ohvrit süüdistavas positsioonis. Paistab, et see jää hakkab vaikselt murduma.“

„Praegu pean silmas ikka ainult otsest füüsilist ärakasutamist. Seda, et naistele vähem makstakse, on rohkem kuulda,“ ütleb Maarja ja lisab: „Eelmisel kevadel, kui oli suur palgalõhe kampaania, küsis mu kaheksa-aastane poeg, mida see tähendab. Seletasin. Ta vaatas mulle tõsiselt otsa ja ütles: „Emme, luba, et kui sa järgmine kord tööle lähed, küsid sama palka kui mehed.“ Noh, viimane kord, kui palga üle tuli läbi rääkida (mitte teatris), ütlesin produtsendile, et olin oma pojale sellise lubaduse andnud. Vastus üllatas mind positiivselt: „Ma maksan naistele ja meestele alati sama palka, ma ei tee vahet.“ Loodan, et selline suhtumine muutub üleüldiseks.“

Jaga
Kommentaarid