„Nõudlikud kostüümitellimused jõuluetenduseks on lihtsalt lasteaiaõpetajate vandenõu!“

Detsembri alguses hakkavad lapsevanemad kasvava ärevusega vaatama lasteaia stendi, et teada saada, mis kostüüm oma võsukesele selle aasta jõulupeoks õmmelda tuleb.

Kuna mul on lapsi rohkem kui üks, siis on viimaste aastatega meile koju kogunenud suuremat sorti kostüümiladu. Meie kapist võib leida jänese, hiire, karu, kärbse, sea, öökulli, kitarristi, jääpurika, orava, Punamütsikese, haldja ja veel mitme teisegi tegelase riietuse.

Igal talvel enne uue lavastuse väljakuulutamist ma loodan, et äkki läheb sel korral õnneks ning saab kasutada mõnd juba olemasolevat kostüümi, aga ei!

Alguses arvasin, et ilmselt on lasteaia lavastus­ala juhatajad väga nõudlikud ega taha juba varasematel aastatel nähtud tegelasi taaskasutada. Kujutasin ette, kuidas laulutädi järjekordset etendust planeerides mõtleb: “Jänesed ja karud olid meil laval 90ndatel, lumememmed said piisavalt esineda nullindatel ja no piparkoogid on täiega 80ndad! Aga vaat kormoranid ja lunnid on seni tänamatult tagaplaanil olnud.”

Nii tuli meil ühel aastal teha tütrele öökulli­kostüüm etendusse “Seitse pöialpoissi”. Mulle küll ei meenunud, et pöialpoiste kõrval oleks seal ka mõni lind tegutsenud, aga kes seda moodsat teatrit nii täpselt teab. Vanaema veetis unetud ööd õmblusmasina taga ja kostüüm sai igati tõetruu. Jõulupeol selgus, et öökull oli lihtsalt üks sõnatu tegelane pikas metsaelanike rivis ja sama hästi oleks ta võinud olla ka jänes või hiir.

Nii jõudsingi arusaamisele, et nõudlikud kostüümitellimused on lihtsalt lasteaiaõpetajate vandenõu lapsevanemate vastu. See on nende tööaasta tipphetk, kus saab emadele-isadele koha kätte näidata. Meie peame teie lapse heaks päevast päeva tegema kõik, tehke nüüd teie ka midagi!