MAI-LIISI BLOGI | Kuidas mu lapsed veel elus on ning vähemalt väliselt peaaegu suurepäraselt funktsioneerivad?!

Laupäeva pärastlõuna. Teatan lastele, et lähen teen kerge lõunauinaku, nii tunnike. 

10 minutit hiljem läheb mu toas uks lahti, Seiu (14 a) astub sisse küsimusega, et kas ta mu arvutis võib mängida. Võib, mühatan läbi kohe saabuva une.

20 mintsa hiljem tehakse uks veidi vaiksemalt lahti, Säde (10 a) uurib, et kas me juba minema ei hakka. Ei, kallike, alles kahe tunni pärast lähme, ma magaks nüüd veidi.

Jään tukkuma, mööduvad mõned minutid, kui uks tehakse vaikselt-vaikselt lahti, Ats (12 a) hiilib tuppa ja sosistab (ta on meil see viisakas), et kas mul sula on, ta läheks poodi. Jah, mine võta mu sinise mantli taskust. Ja muide, Atsike, vahet pole kas sa sosistad või mitte, üles ärkasin ma niikuinii. 

Olen veel unelainel, kui uks prantsatab uuesti lahti, Seiu teismeline kogu marsib sisse, küsides häälemurde läbi teinud häälega, et kas ma talle raha kandsin, ta läheks poodi. Kandsin jah, kurat võtaks, ma magaks nüüd!! Head und, ütleb ta veel ukselt ning juba saabubki majja vaikus. A mul uni muidugi läinud.

Nii möödus pooltunnike mu laupäevasest pärastlõunast. Peale Seiu külaskäiku otsustasin "kergelt" kirudes ja needes end püsti ajada. Jah, lapsed, elu õied! 

On hetki, kus ma arvan, et olen täitsa OK ema. Ülejäänud aja aga imestan, et kuidas mu lapsed veel elus on, ning vähemalt väliselt peaaegu suurepäraselt funktsioneerivad. Pea iga päev haarab mind vähemalt korraks paanika. Mida ma täna olen ära unustanud? Raudselt midagi, selles ma ei kahtlegi. Mis kell kellelgi solf oli? Kas ma teatriraha maksin ära (muide, ma ei oma nende piletirahade üle enam kontrolli. Ma ei mäleta, kellele ma midagi olen maksnud, neid on kohati lihtsalt liiga palju)? Oot, millal Säde pidi sõbra sünnipäevale minema? Kas Ats võttis hommikul trompeti kaasa? Oh, pidin ju eile tintekaid ostma, nad kirjutavad juba teist päeva harilikuga. Tõid eelmine nädal kehkariided pessu? Kust mina tean, kus nad on, ja miks sa neid kooli pole viinud. Sul pole puhtaid pükse, millega kooli minna? A kus mustad on, miks ma neid pesumasina ümbruses ei näe?

Ma imetlen lapsevanemaid, kellel on kõik kontrolli all. Kelle lapsed käivad korralikult lõigatud soenguga, tossupaelad alati kinni, kindad-mütsid-sallid kaasas, raamatud loetud, päevik täidetud. Ma olen lihtsalt kohutav udu. Mäletan vaevu oma laste arvu, saati siis seda, mida keegi sõi/ei söönud.

Meie päkapikuvärk enne jõule on samuti (nagu mu ülejäänud elugi) väga kaootiline. Näiteks ütles Ats mulle detsembri alguses ühel õhtul, et päkapikud võiksid homme asjad ikka susside sisse tuua, et see on nagu traditsioon. Tõsi! Eelnevalt kahel õhtul (kus käesolev lapsevanem tappis end tööga, et leivapalukest lauale tuua, ja ikka saab etteheiteid) olin ma koju jõudes nii kutupiilu, et detsembri esimesel hommikul võtsid lapsed päkapikušoksid mu kotist, ning teisel hommikul vannitoast kraanikausi kõrvalt. Ma läksin õhtul hambaid pesema, mõtlesin, et viin siis asjad ka sussi sisse, kuid muidugi unustasin. Aga kõik on nutikad ja said kohe aru. Milles probla siis, ma küsin? Mis traditsioonid?? Muideks, sussideks on kolm minu kinga. Eelmine aasta oli sokk, tennis ja saabas. 

Kuid enamasti ma tunnen, et mu süda ei mahu mu sisse enam ära, see armastus, mida ma oma laste vastu tunnen... see on kirjeldamatu. See suurus on mõõtmatu, seda ei oska enne nende ilmumist isegi ette kujutada!