MAI-LIISI BLOGI | Nagu tolmupilv oleks hajunud: ühe suhte lõpp

See algas 8 kuud tagasi. Tagantjärele mõeldes oli see vist vajaduspõhine suhe. Mina tahtsin armastada, juba pikki aastaid ei olnud ükski armumine armastuseks üle läinud. Sina vajasid õhkamist, Nipernaadi oled. See on arvatavasti ainus asi, mis on su elust puudu ja sa otsisid seda. Mitte kedagi konkreetset, aga kedagi piisavalt erilist, kelle poole end välja igatseda. 

Meie eripära oli suhtluse vorm. Pisike sinine kast ekraani paremas nurgas. Sealt see algas ja seal ka kõik lõppes. Kohtusime vaid paar korda, rahvarikkas kohas, mõneks tunniks. 

See Messengeri kast... siiani uskumatu, kuidas me seda tegime. Kuidas me hakkama saime. Sest kõik oli ju päris. Tunded olid ju päris. See polnud mängumaailm. Sa võtsid mu tükkideks, oma leebel või vahel ka julmal moel, ja panid mu kokku tagasi, paremaks minuks. Sa nägid mind selgroo taha. Ma sain haiget, ja ma hõljusin pilvedes. Enamasti olin küll kaaluta olekus pilvedes. Õppisin olema kannatlikum, veidi alandlikum (minusugusele ülbikule väga hea kool). Ma mõistsin, et kui sul pole muud kui sõnad, siis peab nendega olema äärmiselt ettevaatlik. Meil polnud teineteise häält, lõhna, me ei näinud kehakeelt. On vaid sõnad selles sinises kastis. Me pidime aru saama nende sõnade tõelisest tähendusest, tunnetest nende taga. Ja me saime, sest me tahtsime. Kohutavalt tahtsime. 

Sinu lugemine oli puhas nauding, esimesest sõnast viimase sõnani. Ma ei tüdinenud sellest hetkekski. Oleks tahtnud veel ja veel ja veel. Võibolla oled sa mu elu kõige olulisem raamat? See kirg su sees, elutahe, sisemine põlemine, vaimustus, see ilus eesti keel, need sõnad... 
Me kirjutasime ja kirjutasime. Kilomeetreid, tonne, tunde ja päevi. Sa said mind tundma nii, nagu tunnevad väga vähesed. Argiasjadest ei rääkinud me peaaegu üldse, kuid millest siis? Väljatõmmatud hambast, mis oli peaaegu et lapse eest. Kukeseenevaba elu võimalikkusest Eestis. Villastest sokkidest. Unistustest. Veinitust veinimõisast. Suvest jalgrattal. Päevaritsikatest. Tähesajust. Jalgsimatkast kottpimedas, otsides nii elu mõtet kui mahaunustatud jalgratast. Elumerelaine parimatest purjetajatest. Liiderlikust neopunkarist. Innustumisest, vaimustumisest ja õnnest nõrkemisest. Elualustaladest. Emotsionaalsetest sööstlaskumistest. Tammealusest öösinevõtmisest.

Ja siis see lõppes... niimoodi et ma käisin päev otsa ringi suu ammuli. Ma olin ülimas hämmastuses, ma olin šokis, ma ei saanud mitte midagi aru. Arvasin, et see suhe saab lõppeda vaid suure katastroofiga. Sellisega, et mul on valus isegi mõelda, hingamisest rääkimata.

Lõpp algas meie tüüpilisest vestlusest, kergest jauramisest. Palusid, et ma loetleksin su halvimad iseloomujooned mehena. Võtsin mõtlemisaega. Sõitsin tööle, kõndisin, sõin ja mõtlesin. Arvuti taha jõudes suutsin vaid plahvatada, et miks, miks ometi ei võinud sa mu ellu tulla sõbrana. See oleks olnud parim variant üldse. Sa haarasid sellest sõnast kinni ning suunasid püssitoru minu poole. Olgu, sa tahad seda, saagu see. Päev otse intensiivset vestlust sel teemal, minu meelest me ei jõudnudki kuskile, ei mingile kokkuleppele. Aga midagi juhtus. Läksin sel õhtul õuele, napsutama. Ja üle kuude, üle pikkade aegade ma tundsin end jälle iseendana... kes naeris südamest, kes lobises ettejuhtuvatest asjadest, flirtis omal veidral kombel ja nautis. Hommikul kõndisin bussi peale, kõrvus lemmikmuusika, ning tundsin, et olen vaba. Vaba. Sinust vaba. Istusin bussi, sa kirjutasid... et miski muutus. Sinus, su tunnetes. Nagu oleks keegi supile vett juurde pannud. Lahustanud. Ma istusin, vaatasin mida sa kirjutad... ja ei saanud mitte midagi aru. Kuidas see sai juhtuda. Mõlemal korraga? Lihtsalt... nagu tolmupilv oleks hajunud. 

Loomulikult ma nutsin mõned korrad, sest kahju oli ikka. Kohutavalt kahju. Et see lõppes. Et need tunded lõppesid, see ajajärk lõppes. Tagantjärele mõeldes olen hakanud aru saama, et see lõpp algas juba jõulude paiku. Ma mäletan, ma ei suutnud siis su peale mõelda, olin solvunud. Mitte mingi konkreetse asja pärast, lihtsalt solvunud. Ju siis kogu situatsiooni, kogu suhte peale. Et sel pole tulevikku, et see peab lõppema. Või algas mõranemine juba novembri lõpus, mäletad, meie kõige raskemal nädalal. Kus ma sain kohutavalt haiget. Ma tahtsin, et haavad kinni kasvaks, kuid mõrad jäid sisse, ma ei saanud hakkama. 

Sinust lahkuminek, meie viimased paarkümmend minutit kirjutamist oli kõige armsam üldse. Nii võiksidki asjad käia. Kadunud oli ju küll see suur tunne, see mis segas elamist ja mis lõpuks kurnas, alles oli aga meeletult palju. Hoolivus, austus, soojus, vaimustus. Sa jääd, tead seda. Sa oled mulle äärmiselt oluline inimene. Minu inimene. Kas me kohtume kunagi? Kas me suhtleme veel? Kas see kõik võiks muunduda sõpruseks? Pole õrna aimugi, seda näitab aeg. 

Ma loodan, et sa istutad kevadel viinapuud. Et aastate pärast oledki see veidi torisev, omaette hoidev, kuid ääretult suure südamega vanamees, kelleks sa saada tahad. Oma veini keskel, tundes ära õiged inimesed, kellele seda pakkuda, ning neid seal võõrustades, vaimustudes, rääkides elust ja armastusest.

PS. Sa pead kirjutama hakkama! Ma ootan su esimest raamatut, su mõtisklusi. See kirg, mis su sees on, su sõnaosavus, see peab välja tulema. 

Aitäh sulle selle rännaku eest. Lõpetaksin Õnnepalu sõnadega: "Aga mida loevad õieti need kohad, reisid. Meie tõelised kohad ja reisid on ikkagi vist vaid teises, inimeses..."