MAI-LIISI BLOGI | Tegin tätoka, hakkasin kirjutama ja peaaegu õppisin ära joonte vahele parkimise, ehk minu aasta 2017

Aitäh, oli suurepärane aasta! Ei teagi, kas kiita ennast või teisi või kõrgemaid jõude (kõigepealt kiidan siiski iseend), kuid aasta 2017 oli ootamatult äge. Suuri elumuutusi ei olnud, elu- ja töökoht jäid samaks, lapsed niisamuti. Kuid sisemiselt... ma siiski arenesin veidi. Suur asi, ma ütlen. Suur asi!

Panen kirja mõned märksõnad:
1. Tegin Tätoka! Jah, see sõna algab suure tähega, sest on mulle ülioluline. Juba aastaid plaanisin, mõtlesin, vaatasin pilte ning vesistasin. Ja lõpuks, tänu juhustele, on mul käe siseküljel eriti äge pilt. Kardan, et siit saab alguse üks suur teekond ning paari aasta pärast ei tunne mind enam keegi ära. Isa saab vaid peale igat tätokat ohata "jälle tükike nahka raisus".

2. Peaaegu õppisin ära joonte vahele parkimise.

3. Ma armastasin ja mind armastati. Pean oma eelmise aasta narkootikumideks inimesi. Oma sõpru, oma perekonda. Inimesi, kes inspireerivad. Kes kuulavad, kellega saab lõputult naerda ning kaelakutti nutta. Kes hoolivad.

4. Aasta parimaks komplimendiks pean enda kohta öeldud "kontrollimatu".

5. Taasavastasin kamara, ehk siis võin öelda, et mu lemmikosa seaprae juures on kamar.

6. Endiselt ei söö oliive, sibulat, avokaadot, keedetud porgandit ega porrut (mind tabasid praegu külmavärinad).

7. Ma hakkasin kirjutama. Vaat see on nüüd asi, mis vajab seletamist. Ma nimelt kirjutasin viimati pikemat teksti umbes keskkoolis. Peale seda hakkasid mu laused koosnema vaid kolmest sõnast. Meilid, ka pikemad, umbes kolmest lausest, kui oli vaja rohkem seletada, siis kirjutas need mu sõber minu asemel. Olen eluaeg arvanud, et ma ei oska ennast väljendada. Laivis ka pigem kuulan kui räägin. Inimesena olen häbelik, tagaplaanile hoidja, tähelepanu ei armasta. Small talki ei räägi kunagi. Kui kuulete mind rääkimas korraga enam kui kuus lauset, punastamata sealjuures, olen ma arvatavasti kergelt purjakil. Ja no siis pole mu jauramisel otsa ega äärt, kõik tarkus on vaja välja paisata, ning elu jooksul on seda tarkust ju ikka kogunenud!

Aga eelmise aasta mais tundsin (mina, kelle keskmiseks nimeks oli "inimene, kes ei kirjuta kunagi") esmakordselt, et ma nüüd tahan rääkida. Olin käin koolitusel, kus õpetati, kuidas peaks elama, ning mina, ise nii tark, vaidlesin mõttes umbes igale teisele lausele vastu. Ja siis sündiski mu blogi. 

8. Aeg-ajalt sattusin lugema lastekasvatusteemalisi artikleid, ning jõudsin veendumusele, et mu lastest kasvavad arvatavasti metslased. Õnneks loen neid aina harvemini, sest nüüd, 42 eluaasta lävel, pean keskenduma rohkem teemadele "kuidas elada üle keskiga", "5 nippi, kuidas veeta oma ülejäänud elu, kui lapsed on kodust läinud", "pensipõlve iseärasused", "elu keskealise üksiku naisena", "kust saada kasse", "kuidas valida urne".

Järgmise aasta ennustuse tegime samuti koos töökaaslastega jõulupeol ära. Lauale asetati viis klaasi, ning neist tuli kinnisilmi valida üks. Need viis olid: vesi (siis tuleb tavaline aasta), soolaga maitsestatud vesi (raske aasta), suhkruga maitsestatiud vesi (magus, hea aasta), sõrmus (abielu, kooselu, armuke) ning raha. Noh, esimese hooga valisin soola. Hing ei andnud rahu, ning peale paari klaasi veini otsustasin, et teen ühe korra veel. Silmad seoti kinni ning mind keerutati. Liikusin klaaside poole ning üritasin tunnetada. Noh, tead, see energia värk, et mis klaas sind enam kõnetab jne. Tunnetasin ja tunnetasin. Lõpuks valisin ühe välja, tundus täiesti õige. Tegin silmad ootusärevalt lahti ning selgus, et nad tõprad olid kuuenda klaasi lisaks pannud, ning selle sees oli vein. Ega ma kõrgematele jõududele vastu ei julge vaielda ka...